26.02.12

pina

Käisime täna viimaks vaatamas Wim Wendersi Pina Bauschile pühendatud filmi "Pina". See oli ühtlasi esimene film, mida ma kolmemõõtmelisena nägin.
Ma olin loll ja arvasin, et kui Tokyosse filmifestivalile tuleb Wenders ise kohale, siis saan ka kinosaali. Tähendab, kui teada sain, et ta tuleb, siis ma isegi ei tormanud mitte kohe piletit soetama. Ma ootasin pisut. See oli harukordselt rumal minust.
Sest maailmas, Tokyos ole enam kui kinosaali täis inimesi, kes Wendersit oma silmaga näha tahaks.
Aga me eile tulime Shoga ühest teisest kinost ja läksime mööda sellest kinost, kus ma siis avastasin postri. Ja täna hommikul läksime seda vaatama.
Selline on edulugu minu kinokülastusest.
Film on vaimustav.
Youtube on muidugi lõike ja lõigukesi täis. Siin on sõrmede tants triibulisel pintsakul. Siin on veel üks jupp. Siin on veel üks.
Muidugi võib niiviisi jupi kaupa kogu filmi ära vaadata. Aga nii ei soovita. Ostsin filmi soundtracki. Ei mingit youtube'i, vaid päris värk. No pool-päris, iTunes-poest ostsin. Päris oleks siis, kui läheks õue, rongile, kaubamajja ja siis CD soetaksin.


2 kommentaari:

  1. PINA ON NII VÄGA HEA FILM! Wenders on geenius. Ja meil on vedanud, et Pina ka uldse sündis!

    VastaKustuta
  2. ahh, PINA vaimustuses elasin ma päris mitu nädalat möödunud sügisel, kui olime filmi näinud - saalis Pina tantsijad;)
    tänud meelde tuletamast - ma pean seda jälle ja jälle vaatama!

    VastaKustuta