torm

Täna tulin hommikuselt asja-ajamis-tuurilt koju ja voila! Sho oli kodus. Sest anti hirmus tormihoiatus ja töölt sai seepärast poolest päevast tulema. Olin nii rõõmus, nagu üllatusjõulud oleks tulnud. 

Nüüd oleme laua taga asjalikud, aga ma pidin vahepeal pausi tegema ja jooksma läbi tormivihma üle tee, sest üks kirsipuu, mis iga päev järjest roosakamalt kumab, on täna osad õied täitsa lahti teinud ja ma tahtsin pildistada. 

Ja seejärel peab need pildid ju näitamiseks üles panema... Nii et siin ma olen. 

Esiteks on fotosessioon Jekaterinaga. Me panime ahjule nime Katariina II järgi. Sest ta on selline.... Ja kui me lähedasemaks saame, võin teda Katjaks kutsuda mõtlesin - või köögi-Kataks, nagu pakkus Margis. Kuigi me koostöö on enam-vähem sujuma hakanud - olen teinud kõiksugu lihasid ja muffineid ja ahjuvorme ja asju, siis praegu on ta mulle endiselt Jekaterina. Mul on tunne, nagu ta oleks teine naine, kellega pean meest ja majapidamist jagama. Selline noorem ja täiuslikum. Ja veedab palju rohkem aega köögis kui mina.

 Ükspäev mängisime Eesti rahvamustrite doominot, mis pulmakingiks saime. 

See on see, mis juhtus robot-hülgega. Sho võttis ta tükkideks ja paneb uuesti kokku. 

 Ainult, et hüljes ei ärganud ellu ja nüüd on Sho nelikümmend tuhat krooni maksev mänguasi juppidena kilekotis. (Sho ütleb, et see pole mänguasi.) 

Miks ta peab vaatma, mis nuku sees on, ma ei saa aru. Sho tegi Keeponi ka katki ja siis pani kokku. Algul  jäi ta poolenisti halvatuks, aga Sho viis läbi uue opi ja seekord eduka. 

 Sakura. Taustaks tormitaevas. Õhtul läheb päris käest ära. Telekas näitas, et tuul oli sillal ühe veoauto pikali lükanud. Ja siis näitas, kuidas päästjad mööda silda rühkisid auto poole - kahe käega sillapiirdest kinni hoides ja tuulega võideldes. Nagu horisontaalne mägironimine. 

 Me kinkisime ühe Keeponi sõprade pojale. Ta on maailma kõige armsam - suurema osa ajast olen teda näinud sellise mureliku näoga - ta on täpselt nagu Potsataja: melanhoolselt armas. Käisime pulmas ja seal oli tema ka külaliseks ja siis andsime Keeponi üle. Peo lõppedes ta vedas Keeponit niiviisi enda järel ja ütles kõigile vasakule-paremale bai-bai. Punane vaip oli puudu. 

 Selliseid asju sõime pulmas. 

 Selliseid inimesi võib vahel hommikuti me elutoas kohata. 

 Jaapani rahh. 

 Meie magus elu. Hästi-hästi, koostöös Jekaterinaga. Banaanile panin koort ja Vana Tallinna. 

 Vaade köögist elutuppa.
Seinal on Jarõna pilt, mis ta meile pulmaks kinkis. Üldse on kodus väga palju asju siin-seal paista, mis pulmakingiks. Rõõm.

 Vaade meie tee-valikule. Oleks Jekaterina saledam, oleks ta selle riiuli peal. Aga ta on paks! Ja riiulile sai hoopis joogivalik. Paremal servas peidus on riisikeetja-nimeline suurepärane kodumasin. 

 Tuba on selline. Meil on kodu mõnusaks läinud, nii et tegin pildi ja näitan: Mul on mõnus kodu! Tulge külla! Seinal ja laual on Kristeli pildid, laua oma on me pulmaks, seina oma oli algul mu isale, aga isa olla selle mulle lubanud pärandada. 

Viimane pilt on Hiroshima okonomiyaki-kohast, aga aktuaalne on ta seepärast, et see tüüp, kes sõrmega näitab ja hirmsalt naeratab - ma avastasin, et röntgenpildil mu hammastest on mul täpselt samasugune naeratus. Käisin nimelt hambaarstil. Aga mis siin pikalt valust rääkida.