28.05.12

öine maavärin

Ärkasin maavärina peale üles ja kardan magama minna. Shod pole ka täna öösel kodus, ta on Kyushul, kuhu maavärinad (vähemad need meie omad) ei ulatu. Üksinda on nii nõme, nii leim, üksinda sakib, üksinda ei roki. 
Hüppasin voodist püsti ja esimese asjana panin püksid jalga. Üks kõige hirmsamaid mõtteid, et kunagi tuleb püksata uksest välja joosta. (Veel üks hirmus mõte, et paljalt tuleb välja joosta.) 
See pole mingi nii tugev värin, et ma tundnud ei oleks. Olen küll ja kümneid kordi, igapäevaselt. Aga selline igapäev oli aasta tagasi ja viimased ajad on jalgealune ikka kindel olnud, enam-vähem. Siin, ma mõtlen me kodus Yokohamas, pole nii tugevat ammu tunda olnud ja nüüd süda kurgus. 
Aga ma leidsin nii hea loo, nii hea hea hea ja ma kuulan seda, kuni hirm üle läheb. 

Kõht on ka tühi, häda küll.
Ah, teate, mul oli täna suurim rõõm. Päärike tahtis minuga jaapani muinasjutte arutada, nõu küsida. See tähendab, et ta rääkis mulle kõrva lugusid oma kaks tundi ja kes teavad, need oi kui teavad, et teda kuulata on hää. 
Nad teevad homme vanalinna muusikamajas kontserdi & natuke muinasjuttu. 
Head asjad.... mmm lõunaks sõin sushit. Ainult, et poe oma, mis pole nii väga hea. 
Head asjad.... noh, et ma selle hea laulu leidsin. Kõditab kõrva. 
Head... Tomatid on nii suured, et meil on rõdul läbimatu tomatidžungel, kahe taimega. 
Joonasega rääkisin ka juttu. Esimese tunni vaikisime suuresti, teise tunni rääkisime.

Teen ühe vaprustantsu ja siis poen põhku.

Teen sellise tantsu, et ainult käed tantsivad, siis ei pea püsti tõusma ja käed on vapramad kui värisevad jalad. 
Ma liialdan, muidugi. 
Käed pole ka vaprad.
Ha, ei. 
Liialdan, et ma nii hirmul olen, et jalad väriseks. Ei ole. Aga mõte uinumisest on ka ebamugav. 




1 kommentaar:

  1. oi, kuidas vahel tahaks paitada Sind. või minna jalutamaaa... nagu Tartus kunagi ammu :)

    i miss u

    VastaKustuta