17.10.12

karjäär & ämm & 3D elu

Sho ema on nii tore. See oli Tiina vist, kes küsis, et miks sa ei ütle "ämm". 
Hehee, ma mõtlesin siis, et ta on liiga tore, et ämmaks sõimata. Seda sõna võiks muidugi viisakalt ka kasutada, aga igatahes ütlen ma "Sho ema."
Tuleb tunnistada, et kindlasti oma kaalu tema sümpaatias asjaolu, et mina talle väga meeldin. Siis me meeldime üksteisele vastastikku ja korda-mööda. 

Me rääkisime telefonis mingi nelikümmend minutit täna ja homme saame kokku. Asjalikku juttu, selles mõttes, et kuidas ma tööd ei saanud jne. 
Ma ei saanud seda tööd, kuhu minekust ma viimati rääkisin ega ka seda tööd, millest ma ei rääkinud. 
Esimese tööintekas neist oli mõttetu, ma läksin sinna kohale ja sain hoobilt aru, et seal ma töötada ei tahaks. Intervjuu kulg oli iseenesest okei, aga mul on oma lühikese tööotsingu-aja jooksul tekkinud küllaltki kõrge standard intervjueerijale. 

Sellele standardile vastas viimatine mees ja firma, mida ta esindas. Ta on Lõuna-Aafrika vabariigist - ütleb tema FB konto. 
Ja ta on hästi intensiivne ja energiline ja võib-olla küllaltki konfliktne. Ilusate silmadega, kiilaneva pealaega. Karvaste kätega. Uuris ja puuris mind tunnikese.
Ja tuli välja jälle- minu kogemuse põhjal - sellele valdkonnale klassikalise trikiga: ütles, et mõtle nädalavahetusel korralikult, et kas sa ikka tahad seda tööd ja nii ja siis kirjuta ja ma kirjutan vastu, mis mina nädalavahetusel mõtlesin. 
"Kuula järgmist kümmet sekundit hoolikalt," ütles, "sest see võib olla parim karjäärinõuanne üldse." Tahtmatult hakkasin oma peas sekundeid lugema, kuni ta ütles: "Kui sa ei suuda endale kodus peeglist otsa vaadates südamest ausalt öelda, et see on karjäär, mida sa tahad käia, siis ära hakka selleks." 

Mis kuramuse peegel ja süda, ma mõtlesin ja kirjutasin talle, et tahan seda teha ja olen hea ja nii edasi. Ise mõtlesin, inimeste müümine algab enese müümisest, eksole. Noh, see on inimeste müümise töö - aga mitte orjaks ega kuidagi illegaalselt, aga ikkagi. (See kommentaar, mu sõbrad, on teile, kes te nüüd muretsete.)

Ta kirjutas vastu lahkelt ja pikalt, et oled tõesti hea, aga ma ei näe sinu loomuses "müügimentaliteeti". 
Et küllap olen ma võimeline seda tööd tegema küll, aga see mentaliteet ei ole mul tema hinnangul sisse kodeeritud, mis teeb selle töö tegemise raskeks. 

Ma olen temaga täiesti nõus. 
Ja nüüd on seda öelnud mulle kaks potentsiaalset tööandjat, mõlema arvamus on mulle oluline, nii et ma uude samasugusesse kohta kandideerimise mängu enam ei mängi.

Ainult, et ma tahaks töötada koos kellegagi, kes on nagu tema: kirglik, professionaalne, täpse silmaga... teab, mida teeb... teeb seda hästi.... ei tee mõttetuid liigutusi, vaid huvitub asjade tuumast. 

Aga kui jutt on sellest, mis tööd ma teha tahaks, siis mul on tööle hoopis mingid muud tingimused, mis üldse ei aita aru saada, mis see töö sisuliselt olla võiks. 

Niikuinii, kui ma peeglisse vaatan ja iseendaga südamest südamesse rääkima hakkan (omast südamest peegli südamesse), siis tuleb välja, et ma tahan noori inimesi õpetada või teksti kirjutada või midagi... nagu loomingulised inimesed teevad. Ja kellele see hea on. Kust tuleb sull?

Sest mul ei ole soovi mitte kellekski saada. Aga on asju, mida ma tahaksin teha ja proovida. Need pole isegi ambitsioonid mitte. "Tahaks proovida" ei kõla ambitsioonikalt.  
Ja mis ma oma visiitkaardile siis kirjutan? 

To let myself go to let myself flow is the only way of being, ütleb tänane lemmiklaul. Üldse ei aita, raisk. Nende sõnade pärast see laul mulle eriti ei meeldi. Muidu meeldib.  

Elu on nii segadust tekitav. Kes tuleks ja aitaks? Level I oli 22. eluaastani, edasi tuli hüpe X levelile ja kõik läks lihtsalt nii keeruliseks, ma ei orienteeru enam. Ekraanil vasakult paremale jooksvast seeni ja kulda korjavast tegelinskist sai mingi fakin' 3D zombide tulistamismäng, ma ei jaga matsu lihtsalt. 


3 kommentaari:

  1. Mulle väga meeldib see postitus :)
    Kuigi, ega ei kadesta :D
    Natuke tahaks lõppu ära piiluda (ma olen paadunud raamatute lõpulugeja).

    VastaKustuta
  2. Tänu sümpatiseerimast (hehee)

    Lõppe ei tohi lugeda! Muidu kaob keskmise osa lugemise mott ära, isegi kui arvad, et lõpu lugemine sind ei mõjuta. Kas pole?

    John Irving nalustab kõikide oma romaanide kirjutamist kõige viimasest lausest. Tema raamatuid sirvides olen küll ainult viimaseid lauseid lugenud.

    VastaKustuta
  3. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta