valikud ja vastutus

Sho isa käis kellegi matustel ja Jaapanis on selline süsteem pulmade-matustega, et külalistele tehakse kingitus. Tihtipeale pole see kingitus aga üks konkreetne asi, vaid on terve kataloog, pea-aegu head träni täis, millest tuleb üks valida ja siis see postiga saadetakse sulle. 

Olen mõnel korral pidanud sellisest pulmakataloogist valima ja tean, et asjad on nagu enam-vähem, aga mitte eriti.... ja see ajab närvi. Viimati saime panni, mis on kena vaadata, aga mis jätab asju põhja kinni. 

Sho ema ütles, et nemad tõesti ei taha midagi sellest kataloogist, me Shoga valigu hoopis endale midagi. Võtsin kataloogi koju kaasa ja siis lappasime Shoga, et mis see võiks olla. Kott, püksivöö, tass, ripsmekoolutaja? Vihmavari, käekell, täiskasvanumähkmed, kohvikann? Pann, riiul, kalastustarbed, magamiskott? 

Ja edasi samas vaimus. Pikalt vaidlesime, et kas võtame fööni, mida me küllap ei kasuta, Villeroy&Boch taldrikud, mida me eriti ei vaja, aga mis natuke meeldivad, või võtame puust kenasti nikerdatud riisikasti, kuhu mahub 10 kilo. 

Viimaks otsustasime riisikasti kasuks, sest see tundus stiilne ja... Siis Sho kirjutas postkaardile (millega tellitakse) riisikasti numbrikoodi ja siis ma ütlesin: Aga vaat kui naljakas, matuse-kataloogist valisime me välja kõige rohkem kirstu meenutava asja. 

Sho ütles: MA EI TAHA SEDA ENAM.

Ja palju ma teda ka ei veenaks - et äkki on just hea märk, et me kirstu-laadse asja valisime... ja nii ... Sho ei olnud nõus. 

Mõtlesime siis, et kui riisikirst kohale tuleb, siis me kohe põletame selle ära. 

Mõtlesime, et miskit peaks kirstu enne panema. 

Ja siis, nagu ühest suust: Aga paneme kassi sisse!

Kaks asja vaja öelda. 

1) et me ei abiellunud omavahel juhusest. 

2) et see kassi-mõte ei ole puhtalt sadismist ajendatud, nagu võiks arvata - sellel on oma lugu. 

Nimelt olin ma kunagi tunnistajaks stseenile (mida hiljem lahkelt Shoga jagasin), kus tänaval oli surnud kass ja seda olid ära koristama tulnud kohalikud politseinikud jalgrattaga. 

Politseijalgratastel ja -motikatel on taga selline valge kast, kuhu asjad sisse mahuvad. 

Politseinikud mähkisid kassi lina sisse ja tõstsid kasti. 

Sellest ajast peale kutsume Shoga politsei ratta kasti "nekobako" ehk "kassikast". 

Ühesõnaga me otsustasime, et pole mõtet kirstu osta ja põletada ja siis alustasime kataloogist valimist jälle algusest ja suurema stressiga. 

Tänapäeva inimese murevalem tuli kohe kenasti ilmsiks: valikuid on nii retsilt palju, et ühe kasuks otsustamine tähendab kõikidest teistest - potentsiaalselt parematest - valikutest loobumist ja see valimine ja valimisega kaasnev vastutus, mis tänapäeva inimesel on, eksole, tekitab stressi, masendust, depressiooni ja puhuti viib suitsiidini.

Nüüd avastasime, et on ju ka lille-alus, mida me mõtlesime, et vajame, sest - nagu varasema postituse fotolt näha - seda funktsiooni kannab praegu lihtne tool. 

Aga lillealus tundus nässakas. 

Vihmavarjuhoidja tundus hea mõte, sest vihmavarjud on meil nurgas natuke kaoses ja vahel kukuvad pikali, samas kui lihtne vihmavarjuhoidja võiks tuua esikusse enneolematut harmooniat. 

Aga kui sul on valida pea-aegu ükskõik mida - ja sa valid vihmavarjuhoidja........ See on selgelt kõige halvem valik, kui sa võiks valida uhke lillevaasi, traditsioonilises stiilis supikausid....

Ja föön tundus ka päris hea ideena siiski. 

Stress ja masendus. 

Ema helistas, rääkisin mure ära, ema ütles, et valige vihmavarjuhoidja. Valisime.