13.12.12

heameel

Mmmmmmm ma ei tea. 
Mulle meeldib, et aeg on. 
See kohmakas ja vaieldav sõnastus asendab lauset: "Mulle meeldib, et ma vananen." 
Vanasti olin ma kümnene ja siis juba üheteistkümnene ja selgelt palju vanem ja arenenenenum, rääkimata siis viieteistkümnest-kuueteistkümnest. 
Kuigi ma nägin koguaeg välja nagu kaheksane.

Vanemad ei ostnud mulle tükk aega bussipiletit, väites neile, kes küsisid, et ma olen kuuene. 
Aga nüüd on lood nõnda, et ma tõesti enam ei kasva, vaid vananen. 
Järgmisel nädalal on mul sünnipäev ja ma praegu, poole jutu pealt, saan aru, et see on ajakohane teema.
Eakohane.

Tähendab, ma tahan märkida üles mõned tähelepanekud. 

Üks. (Etteruttavalt: ainult üks tähelepanek ongi.)
Ma kujutasin ette, et ma küll saan targemaks, "kogenenenenumaks", aga ma ei kujutanud ette, et mu iseloom muutub. Aga mu iseloom on muutunud küll. 
Kindlasti mitte põhijoontes, aga siiski olulistes. 

Näiteks, kui ma väike olin (24 ja 14 ja 4), siis olin ma nii. Kui tuli mingi hea asi, näiteks võimalus midagi suurepärast teha, a'la Jaapanisse või mujale väljamaale reisida või kuskile kooli põnevale erialale sisse astuda või mida iganes ma piisavalt erutavaks pidasin - siis ma mõtlesin, et see on just minu jaoks ja kogu maailm kollaboreerib selle nimel, et ma saaks seda, mida ma tahan. Ja kui miskit sellist mu silma ette jääb, siis on see saatus ja minu plaan A ja B ja C. Varuvariante pole vaja. 
Ja sain ka.

Aga nüüd on nii, et isegi, kui on hea asi, siis ma rõõmustan küll, aga kõhklen ja pigem ei hakka...
Ema ütleb: mis seljataga, see saatus. 
Ütleb siis, kui lohutab. 
Aga tõsi, seljataga on saatus, aga tulevikus seda küll kirjas pole, nii et kollaboreeriva maailma idee ei ole minu teema. (Jätame selle TEGELIKULT-aeg-pole-lineaarne-jutu teiseks korraks.)

Ma ei tea, kas tulemus on sama ja asi on ainult enesetundes või on tõesti hoopis nii, et kui ma mõtlen, et see või too asi on mu saatus, siis ma saavutan selle tõenäolisemalt. (Ma tean, oli raamat "Secret" või "The Secret" ja siis kõik need teised raamatud, kus jutt ühte auku käib. Teevad egole pai ja patsu patsu ja kinnitavad üle, nagu horoskoobidki, et just sina saad selle, mida sa tahad. Ambur, oled see eriline tüdruk, kes võtab ikka selle noole ja küll ta ikka sihib kaugele ja vaat tababki märki. 
Ui tõesti-tõesti ma sihin ikka alati kaugele ja alati ikka taban märki, ma ütli ma ütli. Küll ma olen üks sihikindel tüdruk, kui ma juba detsembri keskel sündisin.

Kas ma tõesti pean ainult selleks, et mul asjad paremini välja kukuksid, end maailma nabana tundma? Loodan, et ei.

Iseloomu-muutuse näide:

Ma nüüd käin tööl, teine töönädal lõppes. (Ma käin kolm päeva nädalas, seepärast.)

Töö on Tokyo Ülikoolis, mis on Jaapanis magic word. Ümber on suurepärased inimesed. Tohutult lahked veel. Mul on Tokyo Ülikooli logoga visiitkaart. (Miskipärast oli mulle tohutult oluline saada visiitkaart, sest ma tundsin end eikellegina ilma selleta. Ja nüüd on mul Tokyo Ülikooli oma, täiesti legaalne magic word card.)  
Ja töö sisu on suurepärane. Hoolin sellest, mille nimel ja tean, kuidas. Ideid on. 
Õhkkond on vaba. Kiidetakse. Jaanuaris lähen reisule Tohoku piirkonda.
Raha saan parasjagu, et kevadel õppelaen ära maksta (mööndustega - ma ei puutu oma pangakontot enne kevadet). Tegelikult saan vähe raha, aga mittte nii vähe, kui kartsin. Ja arvestades, et kõik ülejäänu on nii suurepärane, ei ole rahast mõtet mõeldagi. 
Töökoht on kahe tunni kaugusel kodust - tegelikult isegi natuke kaugemal. Aga ma hängin netis või loen raamatut või mõtlen. Arvestades minu lähiminevikku, oleks puhas silmakirjalikkus väita, et need neli tundi mu päevas netis surfamiseks liiga väärtuslikud on. Raamatu lugemisest rääkimata.
Mõtlemisaeg on oluline. 
Esimest korda elus sain aega mõtlemiseks, kui keskkooli läksin. Siis hakkasin bussiga käima ja igal hommikul oli oma pool tundi aega mõelda ja õhtul veel pool tundi. 
Põhikoolis oli otse voodist jalgsi kümme minutit koolipinki. 

Aga jutt käis iseloomust. 
Iva on selles, et ma olen leebelt rõõmus. Ma pole hurraaa-ma-olen-kunn-rõõmus (varasem mina oleks olnud). Mul on hea meel ja kõik. 
Ma ütlen, iseloom on muutunud. 
Mul ei ole enam depressiooni, nii et see pole see. Võib-olla on see depressiooni tüsistus. 

Teised asjad on vananedes ka toredad. Väikelapsel on asjad must-valged ja hea-halvad ja õige-valed. Ja muidugi kõik teavad, et edasi läheb asi segasemaks ja segasemaks ja.  (Kui Sul ei lähe, siis...)
Aga ma rõõmustan selle üle, et läheb veel segasemaks, kui ma arvasin. Olen ma fantaasiavaene või mis, aga kujutlus ei tule järele sellele reaalsusele, et kui segane paik see siin tegelikult on. Selle üle on ka hea meel. 

Sho tuli koju. Hurraa-rõõm. (Kustutasin hüüumärgid ära, sest see oleks olnud liig mis liig.)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar