uneharidus

Mul oli täna hariv unenägu. 

Unes keegi küsis minult: Kus oligi see Machu Picchusse viiv inkade rada? (Unes küsis, kus on inca trail, sest ma ei teadnud, kuidas seda eesti keeles öelda. Siiani ei tea.) Ja ma vastasin: Kas see polnud mitte Mehhikos?

Aga ise mõtlesin, unes, et äkki mul ei ole ikka õigus. Igaks juhuks, unes, võtsin google maps'i ette ja otsisin ja leidsin, et inca trail on hoopis Peruus. 

Ärgates mõtlesin, kas tõesti, ja võtsin igaks juhuks google mapsi ette.  Ja oligi. Nii et ma tegelen unes enese harimisega. Ööülikool või miskit. 

Mul täna ei õnnestu kuidagi asjalik olla. Selle võib ajada viiruse süüks, kellega ma laupäeval võitlesin, aga ma arvan, et eelkõige on see siiski minu küündimatus olla võimekas inimene. 

Vaatasin Bill Bailey "Remarkable Guide to the Orchestra", aga ma ei tea, mis mul viga on, et see mu täitsa külmaks jättis. Sellel oli palju potentsiaali, mis ei realiseerunud, tundub. Sest kohati natuke naljakat, aga suht juhuslikku teksti kurva-rõõmsa-kurjakuulutava-kerglase orkestrimuusika taustaks rääkida oskaksin ma isegi. Alles eile mängisin ma kitarril oma nelja duuri (vt i want you) ja improviseerisin selle peale Jaapani päevapoliitilis-satiirilisi laulutekste, kuni Sho mõtles, millist parteid valida. 

Ühesõnaga, mind jättis külmaks, aga paljusid võtab kuumaks, nii et ma igaks juhuks linkisin ikka. 

Aga minu meelest on näiteks Tim Minchin'i show intro "I am so fucking rock" ka erinevate pillidega ja muusika-huumori teemast, aga palju paremini välja kukkunud. See oli jumalavallatu võrdlus ehk, sest orkestri-show'sse on kõvasti rohkem panustatud.  

Minchinist rääkides, siis tema 9-minutine rütmipoeem "Storm" on väga kõva.