eesti keeles (raisk)

Viimasel ajal oleme Sho eesti keele õppimise jälle päevakorda võtnud. Eelmine nädal kordasime vana grammatikat. Sel nädalal jalutasime õues ja rääkisime: Üks sinine auto. Kaks sinist autot. Viis punast maja. Punased majad. Rohelised puud. (Silmapiiril polnud muud kui puud, majad ja autod.)

Ja: 

Kas sulle meeldib see hall auto? Ei, mulle ei meeldi see hall auto. 

Aga kas sulle meeldib see suur must auto? Ei! (Ütle täislause!) EI taha! (Sho oskab seda fraasi hästi ja intonatsioon on nagu vankumatul kolmeaastasel kunagi.) Ütle ütle!
Ei, mulle meeldi.... (Ei, mulle EI meeldi). Ei, mulle ei meeldi see suur must auto. 

Ja:

mina olen

sina oled

tema ... oled?

EI!

tema on.

meie oleme 

teie olete

....?

Ja: 

ma olen

sa oled

ta.... on

me oleme 

te olete 

...? (Nad!) 

nad on

Ja nii edasi. 

Ja õhtul enne magama jäämist mängukaruga: Tere! (ütleb mängukaru jaapani aktsendiga, mis kipub u-tähti neelama, si-silpi susistama ja vahel ebavajalikke täishäälikuid sõnadesse lisama) Mina olen karu! 

Mulle meeldib mesi.

Mulle ei meeldi koer. (Parandan: koerad) 

Mulle meeldib kassid. (Parandan: meeldivad)

Ja siis, täiesti lambist ütleb karu (endiselt jaapani aktseniga): raisk!

Ma kasutan üldiselt sündsat sõnavara, enda meelest, aga kui end kusagile ära löön või kõvasti ärritun, siis ütlen ma rea väga koledaid sõnu. Mul on hea meel, et Sho neist ainult ühe meelde on jätnud. 

Karu ütleb: sina oled jobu, tobu. (Kui kõhklematult ja veatult tuleb grammatika, kui eesmärgiks rumalusi öelda, imestan.)

Mina ütlen: ei ole!

(Need sõnad meenutavad jaapanikeelseid sõnu, seepärast tulid kunagi ammu meil teemaks. Tobu tähendab nt. lendama.)

Ja siis mõistan, et aeg on esitada Shole esimene legendaarne dialoog, millest ta tervikuna aru saab.

See dialoog on minu lege tol ajal ehk 3-4aastase venna ja pisut vanema naabritüdruku vahel. 

Naabritüdruk: sa oled loll!

Vend (nutuselt): ma ei ole loll! Ma olen Joonas!

Naabritüdruk (paneb näpud kõrva): lalala, ma ei kuule sind!

Siis harjutame Sho'ga fraasi: ma ei kuule sind, sa ei kuule mind. 

Vahepeal esitab karu jaapanikeelse lastelaulu, mille sisu on, et valge kits kirjutab mustale kitsele kirja. Must kits saab kirja kätte, aga sööb selle enne läbi lugemist ära. Mõtleb: oh häda. Kirjutab valgele kitsele kirja: mis sa eelmises kirjas kirjutasid? Valge kits saab kirja kätte, aga sööb enne läbi lugemist ära. Mõtleb: oh häda. Kirjutab mustale kitsele kirja: mis sa eelmises kirjas kirjutasid? 

Ja nii edasi. 

Karu: postkontor saab kitsede pealt head tulu.

Siis otsustame magama jääda. 

Mina: head ööd.

Sho: head ööd. (Ja siis vaikselt ja leebelt) Raisk. 

Siis ma pidin ikka end kokku võtma ja seletama, mida raisk tähendab. Kuigi ma ise ka päris täpselt ei tea. Alustasin raisakotkast. 

Ja siis, et raisku läinud piim on pahaks läinud ja raisku läinud raha on kehvasti kasutatud. Ja nii. Jutu käigus sain ise ka viimaks enam-vähem aru, mida raisk tähendab. 

Vaikselt aga visalt!