Ma läksin taksojuhiga riidu.
Olen viimasel ajal mitu korda taksosse istunud. Ühe korra oli mul kiire ring vaja teha linnas ja seejärel bussile saada.
Mul olid raamatu reklaampostrid põlvel ja sohver küsis: kes raamatu kirjutas?
Mina, uhkelt, et mina.
No ja jutt jooksis. Vaimukas mees. Suure jutuga. Tegime päevapoliitilist nalja, et oleks pidanud savisaare nime all avaldama, oleks ilgelt hea honorari saanud.
No ja täna oli jälle taksot vaja, et Kivimäelt lihtsasti lennujaama saada.
Ennäe, sama sohver.
"Noh, kas raamat avaldatud?"
"Avaldatud!" (Rind kummis.)
Jutt jälle jookseb. Sohvril kõige kohta kõva arvamus.
Ja kuidagi jõuame sinnamaani, et ta ütleb, et taksojuhtimine pole naiste töö. Naised ei saa hakkama.
Ma tagasihoidlikult, et miks siis täpsemalt. Ta, et füüsiline töö. Ma ei saa täpselt aru.
Ta ütleb, et võrdõiguslikkus on igavene jama. Naised ja mehed on erinevad.
Olen temaga selles viimases nõus.
Veel vesteldes saan aru, et taksojuhitöö pingelisus on see, mida ta füüsilise all silmas peab. Ja kuna, tee mis tahad, naistel on alati kodus rohkem ùlesandeid kui meestel, siis füüsiline töö, see sohvri oma, neile ei klapi.
"Kui naistele füüsiline ei sobi, kas siis sobib selle teine pool - intellektuaalne?" küsin kergelt kiuslikult. Aga see sõltuvat ikka igast inimesest.
See feminism on täielik jama! Ütleb sohver, kui Tartu maanteele keerame.
Te vist ei saa täpselt aru, mida feminism algselt taotleb, alustan. Kas olete nõus, näiteks, et naistel peaks olema meestega võrdne võimalus oma elu üle otsustada? Võrdne võimalus haridusele, näiteks.
See kahetsusväärne küsimus teeb taksojuhist mu värske vaenlase.
Mis kuradi haridus?! Kellele on vaja haritud naist?! Mitte kellelegi ei ole!
Peatume foori taga, et lennujaama keerata.
Nüüd tõstan ma ka häält. Te tahate öelda, et KELLELGI ehk MEHEL pole haritud naist vaja ja SEEPÄRAST ei peaks naine end harima???!!!!!!!!!!
Ma olin nii fakin vihane, et viimased meetrid me lihtsalt karjusime üksteisest üle.
Sho mõtles ei tea mida.
Olen viimasel ajal mitu korda taksosse istunud. Ühe korra oli mul kiire ring vaja teha linnas ja seejärel bussile saada.
Mul olid raamatu reklaampostrid põlvel ja sohver küsis: kes raamatu kirjutas?
Mina, uhkelt, et mina.
No ja jutt jooksis. Vaimukas mees. Suure jutuga. Tegime päevapoliitilist nalja, et oleks pidanud savisaare nime all avaldama, oleks ilgelt hea honorari saanud.
No ja täna oli jälle taksot vaja, et Kivimäelt lihtsasti lennujaama saada.
Ennäe, sama sohver.
"Noh, kas raamat avaldatud?"
"Avaldatud!" (Rind kummis.)
Jutt jälle jookseb. Sohvril kõige kohta kõva arvamus.
Ja kuidagi jõuame sinnamaani, et ta ütleb, et taksojuhtimine pole naiste töö. Naised ei saa hakkama.
Ma tagasihoidlikult, et miks siis täpsemalt. Ta, et füüsiline töö. Ma ei saa täpselt aru.
Ta ütleb, et võrdõiguslikkus on igavene jama. Naised ja mehed on erinevad.
Olen temaga selles viimases nõus.
Veel vesteldes saan aru, et taksojuhitöö pingelisus on see, mida ta füüsilise all silmas peab. Ja kuna, tee mis tahad, naistel on alati kodus rohkem ùlesandeid kui meestel, siis füüsiline töö, see sohvri oma, neile ei klapi.
"Kui naistele füüsiline ei sobi, kas siis sobib selle teine pool - intellektuaalne?" küsin kergelt kiuslikult. Aga see sõltuvat ikka igast inimesest.
See feminism on täielik jama! Ütleb sohver, kui Tartu maanteele keerame.
Te vist ei saa täpselt aru, mida feminism algselt taotleb, alustan. Kas olete nõus, näiteks, et naistel peaks olema meestega võrdne võimalus oma elu üle otsustada? Võrdne võimalus haridusele, näiteks.
See kahetsusväärne küsimus teeb taksojuhist mu värske vaenlase.
Mis kuradi haridus?! Kellele on vaja haritud naist?! Mitte kellelegi ei ole!
Peatume foori taga, et lennujaama keerata.
Nüüd tõstan ma ka häält. Te tahate öelda, et KELLELGI ehk MEHEL pole haritud naist vaja ja SEEPÄRAST ei peaks naine end harima???!!!!!!!!!!
Ma olin nii fakin vihane, et viimased meetrid me lihtsalt karjusime üksteisest üle.
Sho mõtles ei tea mida.
Ah, tõsieluanekdoot! :)
VastaKustutaKui ma ise mõnes sellises osalen, siis ei oska millegipärast kunagi (kohe) asja vääriliselt naljakaks pidada.
MaarjaJ
Meil tehti vannitoas eelmisel sügisel remonti. Elame rendikorteris, sellepärast ise ei tee. Vannitoa lae kohel oli üks toru, mis lekkis ja laest hakkas tükke kukkuma. Remondi ajal töötas mu mees igaks juhuks kodus, et töö käigul silma peal hoida (ta on IT-mees, saab vahel kodus ka töötada). Tuli remondimees, võttis kogu lae maha, saagis välja mädanenud prussid ja pani uued asemele. "See toru, mis tilgub, tuleb ära vahetada," andis mu mees nõu. Remondimees pani mingit möginat ja teipi vanale torule peale. "See ei aita, toru on vana ja roostes, tuleks üleni ära vahetada," kõõlus mu mees vannitoa uksel. Remondimees ei vahetanud vaid hakkas lage kinni panema. Pahteldas lae ära ja värvis ka mõne päeva pärast. Mu mees üritas veel paar korda talle seletada, et kui lagi juba kord lahti võeti, oleks tark olnud alustada toru vahetamisest. "I hate educated people!" teatas remondimees ja luges oma töö lõpetatuks.
VastaKustutaNii et haritud mehed ei sobi ka igaühele. Võibolla asi pole inimese soos vaid kartuses ise loll välja paista? Küsi järgmine kord, et kas haritud mehi peaks kellegil vaja olema :)
Meie värskelt remonditud vannitoa lagi hakkas nädal peale remonti mullitama ja siis tilkuma. No tänaseks on toru siiski vahetatud, ainult 8 kuud võttis aega.
Reede, väga hea lugu :D
VastaKustutaAga jah, eks tõsielu olegi anekdoot