kapsahautis

Ma tegin nii hea kapsahautise. Mugisin kõhu punni ja mõmisesin. Valdav osa Jaapani-aastaid pole ma peaaegu üldse Eesti toitu teinud. Sest kui oled Jaapanis, tulevad siinsed toidud kõige maitsvamad. Nagu Eesti toidud on Eestis kõige maitsvamad. 

Kui ma olen paar korda Jaapani toitu Eestis teinud, siis tundub, et maitse kõik on vale. Ja suur osa põhjusest on vaates. Või keskkonnas. Selles, mida näed ja kuuled ja tajud enda ümber, kui sööd. Taldrikud on valed.

Teine, mida ma vahel (nati paranoiliselt ehk) kahtlustan, on vesi. Vesi on teine ja sealt algab kõik. 

Jaapanis Eesti toidu tegemise õhin sai esimese löögi kartulipettumusega. Nüüd olen sellest taastunud, pole siinsel kartulil ka viga. 

Pikalt piirdus mu eestipärane toit tomati-kurgi salatiga, kuhu olin kodujuustu ja vahel, harval õnnehetkel, tilli sisse võlunud. 

Aga viimasel ajal - viimase mitme kuu jooksul - olen huvitatud Eesti toitude söömisest ja tegemisest. Mul on augustist alates kapis mannat ja tatart ja kaerahelbeid. Mannakott oli seni kinni, aga paar päeva tagasi tegin mannaputru. Sho isegi sõi. 

Ükspäev tegin praekartuleid, lapsepõlve stiilis. Ketshupit peale ja. 

Tatar hakkab otsa juba saama. 

No ja täna siis kapsahautis kartuliga. Viis keele alla.

Sho pole kodus, nii et ma ei saa seda suurepärasust temaga jagada. Aga jätsin talle natuke ööseks või homseks hommikuks. 

Ja ükspäev ma jõin mustikasmuutit ja mõtlesin mustikakissellist. Kes teab, mida tulevik toob...

Musta leiba olen ka päris palju söönud. Vanasti polnud mul mingit leivaisu. Aga nüüd on ja elasin oma sügavkülma-leibade ja Kadri-külaskäiguleibade peal, aga tegelikult on mul kodus juuretist ja kaks kilo rukkijahu ka. 

Ma praegu mõtlesin, et kuulaks muusikat, aga siis kõhklesin, et ehk ikka ei kuula. Sest muusika võib emotsioone tekitada ja kuidas ma nende emotsioonidega siis toime peaks tulema. Võtsin julguse kokku ja panin ikka mängima. Hunde julgi hind...