21.12.13

sünna

Kuusk on nurgas viltu, ära ehtinud veel pole. Tuba on segamini, koristanud veel pole. Eile hommikusöögiks sõin fantastiliselt head toorjuustukooki. Sada grammi oli 450 kilokalorit, aga ma sõin mitusada grammi. Miks nad selle kirja pidid panema, ma ei tea. See oli igatahes neljapäevase sünnipäeva kook. 
Ja täna sõin hommikusöögiks ainult komme, mis ma pakiga Eestist sain. Pole ime, et masendus peal ja magu valutab. 

Valdav osa sünnipäevast oli nõme, sest juhuslikult oli aasta kõige koledam ja hallim ilm. Täiesti objektiivselt, ma arvan, see oligi 2013. aasta kõige koledam ilm. Ja tänane täiuslik päiksesära oli justkui järelmõnitus. 

Sünnipäeval lubati lund, mis oleks isegi tore olnud, aga tuli hoopis külma vihma ja taevas oli hall ja madal. Ma ärkasin hommikul kell viis ja veetsin suurema osa päevast üksinda tööl ja natuke väiksema osa päevast rongiga sõites ja "Sada aastat üksildust" lugedes. 

Siis läks toredaks, kui Sho koju tuli ja andis üle selle saatanliku juustukoogi ja kaks väikelaste-raamatut, mille ta mulle kingiks soetanud oli. Tal on aegade algusest peale olnud komme kinkida mulle asju, mis on tegelikult mõeldud kuni nelja-aastastele. 
Aga raamatud on Non-tani nimelise kassi seiklused. Ma kunagi sirvisin üht raamatupoes ja sattusin nii vaimustusse selle pealirjast: Onesho deshon. Onesho on voodisse pissimine ja desho(n) on umbes et "eksole" või "onju". Ehk siis umbkaudu on pealkiri (noomiva häälega) "Pissisid voodisse, onju" Aga need sõnad on nii head öelda, et see on meil Shoga mingiks sisehuumoriks saanud.
Muidugi pole see üldse naljakas, aga see ongi sisehuumori definitsioon: "sise". Et kui üks ütleb "eksju onju eksju onju" hästi palju (Desho? desho? desho?!), siis teine vastab "onesho deshon". 

Mõttetu nalja ümberseletus on topeltmõttetu, aga see on põhjus, miks ma raamatu sain ja see räägib, kuidas Non-tan alla pissis ja tema piss oli madratsil kala-kujuline ja siis karu pissis alla ja tema piss oli madratsil täiskuu kujuga ja siis pissisid igasugu teised loomad alla. Lõpuks viisid nad madratsid kõik koos õue kuivama. Päike kuivatas, aga siis tuli vihmapilv, oioi, aga siis tuli tuul ja puhus pilve ära. Madratsid kuivasid ära ja igasugu loomad lubasid enam mitte alla pissida. 

Teine raamat, mis ma sain, oli ka samast sarjast, aga see oli sünnipäevaraamat, kuhu lünkade kohale tuli sünnipäevalapse nimi kirjutada ja siis veel hulga informatsiooni, mida daamilt on sündsusetu küsida, nagu näiteks, et "Kui vana Maarjake on? Ja kui palju Maarjake juba kaalub?"

Aga päev pärast sünnipäeva ehk eile sain ma kätte sõprade paki. Mis oli täis kõige paremaid asju, nagu shokolaadikarp, mille kaanel "Mina usun jõuluvana!" - mis tundub nii poliitilise hüüatusena. Või nagu midagi FB stiilis, et "usun Andrus Veerpalut" või keda meil veel vaja uskuda parasjagu.   

Muuseas oli Õnnepalu luulekogu ja Mikita "Lingvistiline mets", mida Monica mulle ükskord (tegelikult mitu korda) taevani kiitis. Just see, mida vaja. Palju rõõmu. Siis ma üldse mõtlesin, et minu õige sünnipäev on Eesti aja järgi ja seepärast enamus Jaapani sünnipäevast oligi nõme - sest see polnud veel sünnipäev. 


2 kommentaari:

  1. Palju õnne tagantjärele! Ja kummaline, et mõtlesin ka seda sama raamatut sulle niiöelda külakostiks kaasa osta. Ma pole seda isegi lugenud veel ning meie kaks ei ole ka just maailma kõige paremini üksteist tundvad inimesed, aga... Igal juhul kummaline.

    VastaKustuta
  2. Jap, see raamat on praegu teemaks mitmel pool, tundub :)

    VastaKustuta