lahendused

Mul on üks küllaltki värske sõbranna. Sürr tüüp, poeet. Mul on ta luulekogu riiulis.

Ainus selline jaapanlane, keda ma kunagi kohanud olen. Selline, kes võib kirjutada, mis homme teed, hängiks kusagil? Sest kõik ülejäänud jaapanlased, keda ma Jaapanis kohanud olen, ei tee kunagi nii, et täna võtavad ühendust ja homme saavad kokku. 

Ja siis olen mina see pidur. Esiteks äratab tema veidrus minus umbusaldust. Mismõttes sa tahad koos kusagile peole minna. Viimati oli jõulupidu. Ta riietas end põhjapõdraks vist ka veel. Ma tõin mingeid mõttetuid vabandusi ega läinud. Enne seda ta kutsus ka välja. Ma tõin veel vabandusi, miks mitte minna. Ma olen nii nõme lihtsalt. Aga ma olen pereinime ja spontaantsus on saanud võõraks sõnaks.

Aga enne seda me läksime välja, kuigi olin kõhkvel, et mis imeloom ta selline on. Ja väga tore oli. Ta oli värskendav sõõm otsekohesust. 

No ja eile ta kirjutas, et mis homme teed ja lähme hängime. 

See on probleem nr 1. 

Probleemi nr 2 taustalooks on see, et me saime eile ühes ülipeene hotelli 22. korruse restoranis kokku Sho isapoolsete sugulastega. Selline hotell, kus valgetes kinnastes mees avab me autoukse, kui hotelli ette sõidame. Ja kus kõik sisekujunduses on marmor ja/või kuld. 

Kohtumine leiab aset ikka kord aastas jaanuari esimestel päevadel. Muidu on emapoolsetega ka kohting umbes samal ajal, aga seekord on Sho ema isa väga haige ja restoran jääb ära.

Kõrge korruse restorani imemaitsvaid toite sööma satume me küllaltki regulaarselt. Mitte omast initsiatiivist. Meie katsume enam-vähem kokkuhoidlikult elada ja pööblirestodes käia. Aga pigem Sho vanematega koos, kas niisama või mingit asja tähistama. 

Aga ma ei saanud mööda vaadata seekordse menüü vee-hinnakirjast. Klaas Eviani vett maksis 1150 jeeni, mis veel aasta tagasi oleks olnud üle 10 euro, aga nüüd on hädine 8. Seal oli ka paar teist brändivett, mida sama hinna eest müüdi. 

Tavaliselt on vesi restoranides tasuta ja tavavesi oli ka tolles restoranis muidu. 

Kuna tegu oli Euroopa roogade restoraniga, siis tundus euroopa vesi vist kopsakat hinda väärt. Kuigi pudeli Eviani saab igast poest 100-140 jeeniga. Piinlik, kuidas vee hind eilses restoranis mulle tänaseni rahu ei anna. Ülejäänu polnudki nii kallis, tundus. Või vähemalt oli hind proportsioonis pakutuga. 

Probleem nr 2 pole tegelikult vesi (vee probleemile lahendust pole), vaid see, et aasta alguse puhul saime sugulastelt kõiksugu nänni ja suur osa sellest nännist on shokolaad. Meil on kodus shokolaadikook, selline tõsiselt raskekaaluline. Ja sellele lisaks on veel kõikvõimalikke küpsiseid ja shokolaadikesi. Täielik piin, sest ma tean, mis juhtub mu keha ja vaimuga, kui kõik selle nahka pistan. Ma tean, ükski neist maitsetest pole midagi ennekogenematut ja olles vaid paar shokolaadist tsipsi nahka pistunud, paistab mul olevat peal iiveldus ja küllastus, mis kunagi ei taandu. 

Niisiis, pärast seda, kui mu poeedist sõbranna küsis, mis homme teed ja me kohtumise kokku leppisime, võtsin saadud maiustuse pakid lahti ja vaatasin ahastusega, et oioi, kuidas me sellest veel vabaneme. 

Ja siis leidsin lahenduse, mis tegi minust hetkega spontaanse inimese, kustutas minu patud sõbrannana, lahendas shokolaadiprobleemi ja lisaks veel mitu väiksemat probleemi: kutsusin poetessi endale külla shokolaadi ja kõiksugu maitsvaid asju sööma. Ühtlasi vabastab ta mu külmikus niisama ootavast ploomiveinist ja ta võtab ühe saksa poisi ka kaasa, nii et neil peaks kahepeale olema jõudu asju tarbida küll. 

Ma jätan igati lahke inimese mulje - jagades suurtes kogustes head ja paremat - ja ühtlasi vabastan end tõsisest probleemist. 

Ma tahtsin veel kirjutada ühest probleemist, aga kuna mu hädiselt keskpärane seiklus shokolaadi ja sõbrannaga võttis nii palju tähemärke, siis võtan probleemi nr 3 lühidalt kokku: ma tulen veebruaris Eestisse, aga ma kartsin õudselt, et kuna mul pole talvesaapaid, siis käin kohe lennujaamast välja astudes käna oma libedate saabastega ja see on halb. Aga eile ostsin uhked matkasaapad ja nüüd olen kartmatu. Kui veel ainult lumi ka tuleks.