Ma olin veendunud, et tänasest kujuneb jälle üks algusest lõpuni mõttetu päev, nagu neid viimasel ajal tihti on. Umbes kella poole neljani nii oligi, aga siis sain aru, mis mind painas. Mind painas 1. jaanuari õhtusöögiks söödud imeline spinati-juustu karri.
Veetsime Katariina ja Kristiina ja Shoga aasta esimese päeva, mis oli tavapäraselt valgusküllane ja ekstra-mõnusalt soe. Õhtul läksime laiali ja me Shoga mõtlesime, mida süüa. Ma ütlesin, et ma tahaks näha, kas tolles Meguro India restoranis tegutseb endiselt see peenike kongus nina ja heledate silmadega mees, kes turbanit kannab.
Läksime sööma ja seal oligi see mees, aga lisaks olid veel paar väga imelikku restoranikülalist. Üks naine, kes üksinda aeglaselt toidu kallal naudiskles ja vahel kelneri (või omanikuga?) jutles, kui too talle lõputu koguse uusi hõrgutisi ette kandis. Ja siis üks mees, kes nägi välja nagu ta oleks legend. Ta oli teises lauas üksinda ja seesama kelner või omanik pakkus talle head ja paremat. Mees oli tohutult unine, nii et teda tuli turgutada millegagi, mis "silmad avaks". Mõtlesin, et Meguro inimesed on palju khuulimad kui minu kandi omad.
Tellisin üle pika aja palak paneeri (see spinati ja juustuga).
Ui kui vürtsine, uiui. Ja kui maitsev. Vürtsi olid nad mulle vist kogemata ekstra palju pannud, kuigi ainult Sho tahtis enda karrit tulisena.
Eriti maitsev oli see võrdlusena viimase korraga India restos, mis oli tore ainult seltskonna mõttes (K&K), aga karri oli mõttetu lurr.
Paar järgmist päeva pärast Meguro karrit ma veel unistasin ja meenutasin. Järgmisel ja ülejärgmisel hommikul ärkasin üles ja ütlesin Shole: mäletad veel seda karrit?
Kuid siis vajus kõik unustusse ja järgmised päevad olid hallid. Aga täna kella poole nelja paiku mõistsin, et nii ei saa see enam kesta. Tõusin diivanilt, vahetasin magamisriided päevariiete vastu (jep), tormasin uksest välja ja kiirustasin naaberjaama ühte restorani, kus me nii tihedad külalised oleme, et meile juba kaugelt naeratatakse, pidevalt allahindlusi ja muidu-jooke jagatakse.
Jõudsin sinna just sellisel ajal, kui keegi enam lõunat ega veel õhtust ei söö, nii et olin restos üksinda. Tellisin ekstra-vürtsise palak paneeri. Sain kõrvale jogurtijoogi kingituseks ja lõpuks veel kümme protsenti hinnaalandust.
Siiani tunnen oma söögitoru olemasolu teravalt. Teravalt. Aga mmm kui hea on olla. Nagu uus aasta oleks alles nüüd alanud.
Pärast kuulasin Ülo Vooglaiu hiljutist loengut. Teda on hea kuulata, sest ta alati tekitab mingit võbelust või elevust ja alati on tunne, nagu ma saaks targemaks, kuigi ma juba tean neid asju, millest ta räägib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar