pessimisti uni

Monica saatis mulle täna loo, mida igiammusest ajast armastan, Kate Bushi "Army Dreamers". Imeline meloodia (täiuslik taktimõõt!), aga nii kurvad sõnad. Noor sõdur tuleb tinakirstus koju. Mis tast kõik saada oleks võinud. 

Mõtlesin, et otsiks selle loo teisi variante. Aga keeruline on lisada midagi juurde loole, millel juba nii palju täiuslikke elemente. Sest uue lisamiseks ei ole justkui ruumi, aga mõne praeguse elemendi eemaldades saad juba natuke kehvema loo.  

Aga siis leidsin üllataja, Saint Saviouri versiooni, mis on suutnud kõik hea jätta, aga omalt poolt veel lisada. 

Tal on Bushiga isegi sarnane hääl. Mulle väga meeldib ka "Red Sun", millele järgmisena juhuslikult klikkisin. See on mingi kreisi Jaapani teema. Kes veel laulus Izanagit mainiks, ei tea. Sõnum läheb esialgu üle mu madala laubakese, aga respekt igatahes.

Viimasel ajal hajutan tähelepanu ja lahutan meelt mänguga Mini Metro. 

Mõtisklen siin, et olen peaaegu kolmkümmend aastat elanud, aga ma ikka ei ole hästi aru saanud, kuidas ma toimin. Mis mõjub mulle hästi, mis halvasti, kuidas kõige optimaalsemalt funktsioneerida. See tundub nii hirmus komplitseeritud ja mitme muutujaga süsteem olevat ja lisaks olen laisk õpilane.

Tõsi küll, need 28 eluaastat on olnud ka korralik protsess, kus tuli alustada baasasjadest. Kõndima tuli õppida, sõnu ja lauseid moodustama, mõtlema tuli õppida.

Aga rohkem oleks pidanud jõudma. Oleks pidanud tähele panema seaduspärasid ja suuremaid mustreid, mille sisse kootud väiksemaid mustreid. Aga eks kõik võtab just nii kaua aega kui võtab. 

Mõned suured asjad toimuvad muidugi alateadlikult ja mingeid pisiasju juba tean. Aga need asjad on ka olulised. Näiteks tean, et kui viiulit mängin, hakkab mul hea. (Aga ei rakenda seda teadmist.) Tean, et mõne laulu kuulamine on mu jaoks raviva toimega. Tean - kuigi see on alles häbitult hiline "avastus" - et mul on vaja kirjutada, et mõelda. 

Seda peangi silmas - et sellistest asjadest oleks pidanud juba ammu aru saama. Lisaks veel, et kuidas kaotada pinge õlgadest ja väsimus silmist, kuidas õigesti õppida, mida süües on kõhus hea, mida süües halb, kuidas olla tähelepanelik, kuidas kujundada harjumusi jne. 

Lein on mulle tuttav ja seepärast tundub, et asi on praegu enam-vähem kontrolli all. Või õigemini, nagu Facebookis keegi jagas: relax, nothing is under control. Olen selles mõttes leplik, et ei võitle asjade vastu, mille vastu võitlemine ei aita. 

Vahel hädiselt loodan, et keegi teine saab mind aidata. Umbes, et Sho, tõmba mind mülkast välja, palun. Aga lõpuks ei saa eirata tõsiasja, et mind ei saa aidata. Teised saavad aidata ainult tähelepanu hajutada. Oma eluga tuleb kokkuvõttes ikka ise hakkama saada. Nii elementaarne, aga 28aastaselt ikka mingis mõttes uus ja vastik avastus. Kuradi täiskasvanuelu.

Aga ma vaatasin eile videoloengut orjusest. Sellest, kuidas miljonid inimesed on täesti lootusetus olukorras, perekondade kaupa "võlga tagasi makstes" orjastatud kullakaevandustes või põrgukuumuses päevad läbi telliskive tassides või.
Seda vaadates tuleb uuesti pähe küsimus: mis see on, mis inimese elus hoiab? Miks ta ärkab igal hommikul? 

Keskkooli teatritunnis küsiti seda tihti, et mis on pealisülesanne ja mis on pealispealisülesanne. Siis tundus see küsimus selline abstraktset laadi. Omamoodi püüdsin neile küsimustele siis vastata, aga eks see üks ebakindlat laadi vastus oli. Tagantjärele mõistan, et ma ei saanud siis küsimusest päriselt aru.

Praegu aga tahaks tõesti teada, et mis see on, mis elus hoiab. Need orjad, miks nad alla ei anna?  Ma ei oska aimatagi, mis vastus olla võiks. Igatahes ajab segadusse teadmine, et mina ei vääri mitte millegi poolest paremat elu kui nemad ja nemad halvemat elu kui mina, aga millegi pärast olen paremas situatsioonis.

Misasi see elujõud on?

See vanahärra, kes mulle no shimai'd õpetab. Me pärast harjutamist alati joome rohelist teed, sööme kõrvale mingi väikse maiustuse ja räägime juttu. Viimati arutlesime sõdade ja inimeste ja õnne üle. Ta ütles, et ta luges kusagilt, et õnne aluseks on mõtteviis, et hetkeseis on loomulik. Et see ei ole kõrvalekalle mingist õigest teest, vaid et ongi nii, nagu on. 

See tundub õige ja mulle paistab, et õnne vastandiks on vaimuhaigus, sest minu kogemus ütleb, et kui oled mingis hirmsas situatsioonis, siis kõige ohtlikumalt vaimsele tervisele mõjub selle situatsiooni eitamine.
Kõik räägivad, et elada tuleb hetkes ja tulevik ja minevik on mõttemäng. Sest tulevik juba definitsiooni järgi ei jõua kunagi kohale.
See, kes eluraskustes tulevikust lahendusi otsib, saab kristlaseks, kes olevikust, sellest saab budist? Hehee, ei tea tegelt, ma niisama jämmin.
Mu enda puhul kehtib oleviku variant. Lihtsalt tuleviku ja mineviku koormat ei jaksa lisaks enam kanda, kui olevik näkku lööb. Aga mida pisemateks ühikuteks oleviku taandad, seda kergem on koorem.

H otsib juba aastaid maja, mida osta võiks, aga kuidagi ei leia. Nüüd jälle oleks ühe peaaegu ära ostnud. Tema on iga uut maja vaatama minnes positiivselt meelestatud - et küll see maja sobib ja küll seekord läheb hästi. Tema mees on negatiivse suhtumisega - niikuinii on majaga seotud mingi posu jamasid. Aga H ütles, et reaalsus on tihtipeale veel hullem kui tema mehe negatiivne stsenaarium ette nägi. Viimati survestati teda kiiresti alla kirjutama lepingule, mis oli tema juristi sõnul (tark inimene konsulteerib juristiga!) absurdselt kahjulik. Ja lisaks jäeti mainimata, et seda talumaja polegi võimalik kaasajastada. Need tüütud pisiasjad, eksole.

Igatahes haarasin sellest optimisti-pessimisti mõttest kohe kinni, sest see ei kehti mu meelest vaid majade puhul: reaalsus on  hullem kui pessimisti ettekujutus. See mõte võtab kuidagi raskust vähemaks ja muuseas paneb isegi pessimisti  mu silmis positiivsesse valgusesse.