hommikukohv

Ärkasin täitsa katkisena üles. Silma all on odraiva, punetav ja valus. Ütlesin Shole, et õlad on vist ka pinges. Ta hakkas väikest massaaži tegema ja ma tegin UUUH, AAAAH ja tibutagi tuli nahale. Nii valus oli. 

Tuju ka paha. Terendab oht saada inimeseks, keda ei tasu enne hommikukohvi üldse kõnetada. 

Igal hommikul läbi poolune otsin Sholt kinnitust, et ma ei tõuse asjatult üles - et kohv on ausõna valmimas. Muidu ma üldse ei võtagi ärkamise riski. 

Vahepeal tegi Sho seda ninnu-nännu juttu, et 

(köögist) Maarja, kas kohvi tahad? 

(voodist) JAAAA

(õpetlikul toonil) Aga ainult need lapsed saavad kohvi, kes tublisti üles tõusevad. 

EIIIII

Viimasel ajal on ta sellest trikist loobunud ja lihtsalt kinnitab, et kohv saab kohe valmis.

Aga Lonni vinnas end sujuvalt mu kõrvale diivanile (üldse mitte kõheldes, kas koera koht ikka on diivanil), pani lauba vastu mu puusa ja hakkas põõnama. Kaks parajat.

Selline paralleelelu on olemas, nagu Ingress. Mäng, mille maagiliseks kõrvaltoimeks on huvi ümbritseva maailma vastu ja jalutamiskirg. Ainult et nina telefonis.

Joonas-saatan tutvustas seda Shole ja nüüd käivad igapäevaeluga kaasas mingid paralleeluniversumi reeglid. Näiteks eile läksime "Lonniga jalutama". Aga me pidime tingimata minema üht kindlat trajektoori pidi.  

Kusjuures Sho tutvus mänguga just siis, kui mööda Jaapanit reisisime, mis on parim viis mänguga algust teha ja ühtlasi veenduda, et ikka sürr hulk rahvast mängib seda - ka Kyushu saarel. 

Mulle tutvustas Joonas South Parki mängu, mis on ülivaimukas, ainult et mul puudub igasugune mänguvilumus. 

Joonas ütleb: nüüd vajuta vasak klikk ja kui välgatab valgus, siis vajuta parem. Ja ma siis vajutan vasaku, aga suurest pingest ei suuda välgatust ära oodata ja lisaks ütlen, et ahah, parem, aga klikin jälle vasakut. 

Tänane pulmadisko on filmist "La Grande Bellezza", mis oli ülihea.