ma lihtsalt olen väga kultuurne

Ma panin maki köögi aknalauale ja kuulasin Marianne Faithfulli (I walk along the street of sorrow...), kui järjekordsest "leiukohast" nezu-fun'i koristasin.

Joonas jutustas, kuidas hiiresitt kappi sai, nagu vana muinasjuttu. Et oli onuke, onul oli kõrvitsaseemneke, kasvas suur kõrvits. Kõrvits pandi kappi ja kui siis märgati, oli kõrvitsa sees hiirekodu ehk nezu-uchi ja kõrvalriiulis oli hiirevets ehk nezu-toire.

Maki antenn on kadunud, aga Sho ühendas mingi suvalise juhtmejupi seda rolli täitma ja siis kuulasin Klassikaraadiost Verdi reekviemi ja muud, mida eetris mängiti.
Reekviemid lähevad mulle peale. Suur üldistus, tegelikult mõtlen Verdi ja Mozarti omi. Fantastilised. Mozarti reekviemi puhul tuleb alati mingi valu kurku, see on lihtsalt nii hea. 

Aga mis ma siin keerutan - ma lihtsalt olen väga kultuurne. Tellisin endale Sirbi ka. 

Sirp paneb uue numbri pealkirjad Facebooki üles ja need on viimasel ajal nii huvitavad olnud, et juba Jaapanis kügelesin tellima. Lisaks olen veendunud kaane järgi hindaja ja Sirbi omad on viimasel ajal väga ilusad. 

Eile pesin Lonni ära. Lonni oli pesust nii morjendatud, et peitis end pärast diivani taha ja ei tahtnud välja tulla. Aga ma kutsusin ta, et tule diivani peale hoopis. Vana koer, äkki külmetab veel. Ja siis panin talle teki peale ja ta põõnas oma paar tundi niiviisi. 

 Hiljem kuulas ta Klassikaraadiot ja vaatas, kuidas ma nõusid pesen, niiviisi:

Ta oli muidu selline, et kui pai tegid, tuli suur tahtmine hoobilt käed ära pesta. Nüüd on ta selline pehmo-pehmeke. Näeb nati paksem välja, sest karv on kohev. 

Eile oli filmielamus ka. Kristeli ja Shoga. Uus Jarmuschi film, mõtlesin, et peab nägema ja see oli lihtsalt nii cool. Maitea. Absurdne. Absurdse rütmiga cool film. Lisaks oli muusika, nagu Jarmuschi puhul ikka, ülioluline ja ülihea. Aga mu meelest pole Jarmusch midagi nii sürri varem teinud. 

Tilda Swintoni puhul on see, et ma ei vaja filmi isegi mingeid sündmusi ega midagi, mul on vaja lihtsalt, et ta kaadris oleks. Pärast filmi veetsin, nagu alati pärast Tilda filme, pikalt aega netis tema pilte imetledes.

Siis tulime bussiga koju, aga mõni peatus enne juhtus selline lugu, et järsku läks buss valget tossu täis ja kõik tormasid välja. Ma ehmatasin ka täitsa ära. Mõtlesin, et äkki tahetakse mürgitada või mis kõik veel. Äkki on Eesti uus terroristimaa, kes teab.

Aga keegi loll lapshuligaan lihtsalt pani tossupommi bussi.

Ma ütlesin Shole: pliis, usu, see ei ole midagi, mille järgi Eestit defineerida.

Üks noor kutt rääkis telefoniga: türrraa keegi vant pani bussi tossupommi, PUTTTTTSI.

Sho kuulas poissi tähelepanelikult ja kordas siis mulle: PUI!! Pui-pui! (p-tähte tulistades)

Nüüd ta enda meelest ropendabki eesti keeles, pui-pui-pui.