õigem eestlane

Praktiliselt kohe, kui Eestisse kolisime, sai minus alguse näriv mure - olen ma ikka õige eestlane? Või õigemini, ma pole päris õige eestlane. Või veel õigemini: Sho on parem eestlane kui mina. 

Esiteks, mul ei tulnud Eestisse jõudes mitu nädalat meelde, et poelettidel on selline imeline asi, nagu kohuke. Eestluse sümbol, mida ma oleks pidanud kohe Lennu jaamas endale veeni süstima. 

Kui meelde tuli, ostsin. Nätske värk, maitea.

Must leib tuli küll meelde ja ostsin, aga see läks varsti hallitama. Ostsin uue. Läks hallitama.  Ostsin uue. See läks ka. Appi, miks ma musta leiba ei söö?! Olen ma ikka tõeline eestlane?

Samal ajal hakkas Sho regulaarselt Valdeku saunas käima. Tuli sealt alati särasilmiselt: terves kehas terve vaim!

Õhtul pakkusin vahel, et teeks seekord midagi kerget süüa. Sho ütles: ei! Ma tahan kartulit ja sibulat ja liha!

Tõsimeeli räägib sellist juttu.

Ükspäev tulin koju, vaatan, Sho on teinud frikadellisuppi. Täiesti täiuslikku.

"Kuidas sa selle peale tulid, et frikadellisuppi teha?!"

"Ma lihtsalt panin potti asjad, mis kodust leidsin."

See ongi Eesti köögi saladus: mis olemas, see potti.

Siis tuli sügis kätte, õunaaeg. Sho läks igal hommikul aeda, seisis õunapuu all ja järas õuna. Tõi sületäie tuppa ka.

Mis me teeme nende õuntega? küsisin. "Õunamoosi teeme," vastas.

Ma ütlesin, et lähen sõbranna juurde Helsingisse. Ta ütles, et okei, ma jään siis koju õunamoosi tegema. 

Helsingist tagasi tulles helistasin talle, et kuidas elu. Ta ütles: "Just praegu alustan õunamoosiga" - ja siis  - "Lonnni!!!!!!"

"Mis juhtus?"

"Lonni varastas õuna ära!"

Mhahahaa nagu koer oleks ta ainsama moosiõuna ära varastanud.

Veensin teda, et pühapäeva hilisõhtul pole mõtet moosiga alustada ja nii tegime seda koos pool järgnevat esmaspäeva. 

Ta võtab õunu kooli ka kaasa ja võidab endale nii uusi sõpru. Mitte eestlasi, muidugi.

Ükspäev oli Kerli ema õunaämbriga ukse taga. Ütles, palun-palun, võta-võta. Ma ütlesin: ei-ei, meil pole nii paljuga midagi teha ja endal ka õunu ja. Tema: palun-palun. Ma: oh ei, oh ei. 

Etlesime seal niiviiisi juba tubli minuti või rohkem, kui lõpuks Sho tuli uksele. 

Kerli ema ulatas ämbri: palun-palun.

Sho lahkelt: suur aitäh! 

Ja võttis õunaämbri vastu.

Küll ta pärast sai pragada. 

Õppis: eestlased ei võta sügisel õunu vastu ja teevad kõik, et enda omadest lahti saada.

Sho eesti keele õpingud on jätkuvalt lambakesksed.

Ükspäev ütles: lambapealinn.

Teinekord ütles: lambavuntsid. 

Lonni on ka tihti esinev tegelane: Lonnisabasupp.

Või Lonnikarvasokid.

Või Lonni täpiline jope.

Ja siis! Ta tõsimeeli vaatab "Eesti mängu"! Juba kolimisest alates otsis netist ETV üles ja silmitses süvenenult "Eesti mängu" või Aktuaalset Kaamerat. Eile ütles: pole ammu "Eesti mängu" vaadanud. Siis vaatasime koos. 

Seal on küsimuse kategooriad, nagu varia ja ajalugu ja kultuur ja sport. 

Sho küsib: miks mängus on kartuli kategooria? 

Ta ajas segi sõnad kartul ja kultuur. 

Ise ütles: no vabalt võib olla Eesti mängus kartuli kategooria.

Õnneks, kui see jaapanlane Valgevenest külas oli, siis hakkasin tegema ülieestlaslikke toite ja harjusin ise ka praekapsa ja keedukartuli ja staffiga ära. 

Eile küsisin Sho käest igaks juhuks, et kas õnn on endiselt õue peal. Sho ütles, et on. Nii et märgin selle siia üles: 2014. aasta 15. oktoobri seisuga oleme me endiselt õnnelikud.