sirge tee üle lageda välja

Vana hea tuttav ahastuse foon tuli ellu tagasi, kui neljapäeval selgus, et lapse süda ei löö. Reedel läksin ikka Tartusse Jaapani huviliste klubiga juttu puhuma, laupäeval läksin ikka DJks, mängisin neli tundi muusikat. Neljas tund oli liiga palju, kolm oli nauditav. 

Helene ja Joona harmoonilises kodus kaheks ööks külas, H tegi piparkooke ja rääkis muudkui jõuludest. Pühapäeva hommikul pani võileiva, kaks Raffaellot ja kaks mandariini rongile kaasa.
Rongisõidul lugesin Ilf ja Petrovi "12 tooli". Me Kristeliga nimelt alustasime raamatuklubiga ja valisime selle esimeseks. Mul on juba üle saja loetud.

Esmaspäeval käisin copywriteri tööintervjuul, sest ükspäev juhuslikult leidsin selle pakkumise. Olin suurfavoriidiks 50 kandideerija seas, sest Jaapan on äge ja kirjutasin suurepärase proovitöö. Näiteks reklaamartikli teemal "Suveks saledaks", aga kuna ma olen selline ajugeenius, siis muutsin pealkirja "Aga miks mitte talveks saledaks?" 

Pärast minuga näost näkku kohtumist valiti tööle siiski keegi teine, aga tore on teada, et hoolimata antipaatiast, mida kohtumisel tekitan, võin siiski lõdva randmega sellist asja produtseerida. Mõni mu linkedini sõber võiks endorse'ida mind selle peale. "Oskab igas't paska ajada."

Esmaspäeval käisin esiteks siis sel hetkel edukana tunduval tööintekal hipis offisis, popis seltskonnas, pärast arstil tabletti saamas, ja veel pärast sain psühhiaatrile aja pandud. Geneetikule tuleb ka aeg panna. Nii et kõik on "kontrolli all."

Tõenäoliselt on see elu igapäevajulmus, "välk" ja juhus, aga võib-olla näiteks on mul veri "paks" ja toitained ei jõua lapseni, kõik võib olla. (Võib-olla on midagi lauskohutavat.) Igatahes katse-eksituse meetodil jätkamiseks küll jaksu pole.

Nagu Monica vene keeles ütleb: elu ei ole sirge tee üle lageda välja. 

Kui nüüd tekib küsimus, et miks ma, va avalik naine, seda juttu üldse räägin, siis seepärast räägingi. See ongi jutu moraal. 

Näiteks kunagi eeldasin, et inimesed jagunevad nendeks, kes saavad lapsi nagu naksti, ja nendeks, kes lihtsalt mitte kunagi ei saa ja kõik. 

Arvasin, et elu on nii lihtne, aga ei aimanud, et lastetus ei pruugi tähendada - ja küllap ei tähendagi -, et inimene ei jää rasedaks. See tähendab tõenäoliselt pikka ja hirmsat rasestumiste ja katkemiste teekonda, igal lool oma kohutavad detailid. Teisalt võib neljas rasedus siiski õnnelikult lõppeda, viies ja kuues jälle katkeda, seitsmes jälle õnnestuda. Palju õnne neile, kes emakaga sündisid, no tõesti.

Kõige keerulisem, et kuidas selliste sündmuste valguses igapäeva elada või plaane teha. Esiteks muidugi katsu sa elada vaimselt ja füüsiliselt stabiilset igapäeva, kui keegi vähemalt kord kvartalis sind selga pussitamas käib.

Teiseks aga, kui naine otsustab rasedaks jääda, siis paraku käib sellega paralleelselt kalkuleerimine: ah, ma ei hakka uusi vastutusrikkaid ülesandeid enda peale võtma, sest niikuinii varsti olen titega. Uuele tööle ei tasu kandideerida, varsti peab inimesi alt vedama. Mingeid pikaajalisi plaane ei hakka üldse tegema, sest olgem ausad, kolm aastat vähemalt on laps elu keskmeks ja eks siis pärast vaatab, millist elu lapse kõrvalt üldse elada annab.

No ja nii edasi, aga siis selgub, et last ei saada ei ühe ega kahe ega nelja viie jooksul, näiteks. Rumal on see, kes hea tööpakkumise ära ütleb, sest on värskelt rase. Paar kuud hiljem ei pruugi tal olla ei rasedust ega tööd. (Jep, just nii rängalt pessimistlik realist olen.)

Aga selliste asjadega seoeses tekib üks tõsine küsimus: mis teha, kui me kunagi lapsi ei saa? Mitte ahastavas, vaid praktilises mõttes. Millist elu ma tahan elada? Kus, kellega, kuidas? Kuidas tahan veeta oma elu piiratud aega, kui ma ei loo endale ülipikaajalist kohustust ja vastutust lapse näol?

Selline sündmus on mingis mõttes restart mõtlemises: miski pole elementaarne, elu on segu juhustest, paratamatustest, aga ka valikutest, mida teha tuleb.

Ma usun, et eks me ikka saame lapsi. Ei tea, muidugi. Aga see oluline küsimus, kuidas siiski peaks/võiks/tahaks elada, jääb ikka ja selliste sündmuste keskel on küsimust raskem ära unustada kui argielukeerises.

Selline hämaras toonis moraalilugu.

Mulle praegu ülimalt meeldib see laul: