26.11.14

sirge tee üle lageda välja

Vana hea tuttav ahastuse foon tuli ellu tagasi, kui neljapäeval selgus, et lapse süda ei löö. Reedel läksin ikka Tartusse Jaapani huviliste klubiga juttu puhuma, laupäeval läksin ikka DJks, mängisin neli tundi muusikat. Neljas tund oli liiga palju, kolm oli nauditav. 
Helene ja Joona harmoonilises kodus kaheks ööks külas, H tegi piparkooke ja rääkis muudkui jõuludest. Pühapäeva hommikul pani võileiva, kaks Raffaellot ja kaks mandariini rongile kaasa.
Rongisõidul lugesin Ilf ja Petrovi "12 tooli". Me Kristeliga nimelt alustasime raamatuklubiga ja valisime selle esimeseks. Mul on juba üle saja loetud.

Esmaspäeval käisin copywriteri tööintervjuul, sest ükspäev juhuslikult leidsin selle pakkumise. Olin suurfavoriidiks 50 kandideerija seas, sest Jaapan on äge ja kirjutasin suurepärase proovitöö. Näiteks reklaamartikli teemal "Suveks saledaks", aga kuna ma olen selline ajugeenius, siis muutsin pealkirja "Aga miks mitte talveks saledaks?" 

Pärast minuga näost näkku kohtumist valiti tööle siiski keegi teine, aga tore on teada, et hoolimata antipaatiast, mida kohtumisel tekitan, võin siiski lõdva randmega sellist asja produtseerida. Mõni mu linkedini sõber võiks endorse'ida mind selle peale. "Oskab igas't paska ajada."

Esmaspäeval käisin esiteks siis sel hetkel edukana tunduval tööintekal hipis offisis, popis seltskonnas, pärast arstil tabletti saamas, ja veel pärast sain psühhiaatrile aja pandud. Geneetikule tuleb ka aeg panna. Nii et kõik on "kontrolli all."

Tõenäoliselt on see elu igapäevajulmus, "välk" ja juhus, aga võib-olla näiteks on mul veri "paks" ja toitained ei jõua lapseni, kõik võib olla. (Võib-olla on midagi lauskohutavat.) Igatahes katse-eksituse meetodil jätkamiseks küll jaksu pole.

Nagu Monica vene keeles ütleb: elu ei ole sirge tee üle lageda välja. 
Kui nüüd tekib küsimus, et miks ma, va avalik naine, seda juttu üldse räägin, siis seepärast räägingi. See ongi jutu moraal. 

Näiteks kunagi eeldasin, et inimesed jagunevad nendeks, kes saavad lapsi nagu naksti, ja nendeks, kes lihtsalt mitte kunagi ei saa ja kõik. 
Arvasin, et elu on nii lihtne, aga ei aimanud, et lastetus ei pruugi tähendada - ja küllap ei tähendagi -, et inimene ei jää rasedaks. See tähendab tõenäoliselt pikka ja hirmsat rasestumiste ja katkemiste teekonda, igal lool oma kohutavad detailid. Teisalt võib neljas rasedus siiski õnnelikult lõppeda, viies ja kuues jälle katkeda, seitsmes jälle õnnestuda. Palju õnne neile, kes emakaga sündisid, no tõesti.

Kõige keerulisem, et kuidas selliste sündmuste valguses igapäeva elada või plaane teha. Esiteks muidugi katsu sa elada vaimselt ja füüsiliselt stabiilset igapäeva, kui keegi vähemalt kord kvartalis sind selga pussitamas käib.

Teiseks aga, kui naine otsustab rasedaks jääda, siis paraku käib sellega paralleelselt kalkuleerimine: ah, ma ei hakka uusi vastutusrikkaid ülesandeid enda peale võtma, sest niikuinii varsti olen titega. Uuele tööle ei tasu kandideerida, varsti peab inimesi alt vedama. Mingeid pikaajalisi plaane ei hakka üldse tegema, sest olgem ausad, kolm aastat vähemalt on laps elu keskmeks ja eks siis pärast vaatab, millist elu lapse kõrvalt üldse elada annab.

No ja nii edasi, aga siis selgub, et last ei saada ei ühe ega kahe ega nelja viie jooksul, näiteks. Rumal on see, kes hea tööpakkumise ära ütleb, sest on värskelt rase. Paar kuud hiljem ei pruugi tal olla ei rasedust ega tööd. (Jep, just nii rängalt pessimistlik realist olen.)

Aga selliste asjadega seoeses tekib üks tõsine küsimus: mis teha, kui me kunagi lapsi ei saa? Mitte ahastavas, vaid praktilises mõttes. Millist elu ma tahan elada? Kus, kellega, kuidas? Kuidas tahan veeta oma elu piiratud aega, kui ma ei loo endale ülipikaajalist kohustust ja vastutust lapse näol?

Selline sündmus on mingis mõttes restart mõtlemises: miski pole elementaarne, elu on segu juhustest, paratamatustest, aga ka valikutest, mida teha tuleb.

Ma usun, et eks me ikka saame lapsi. Ei tea, muidugi. Aga see oluline küsimus, kuidas siiski peaks/võiks/tahaks elada, jääb ikka ja selliste sündmuste keskel on küsimust raskem ära unustada kui argielukeerises.

Selline hämaras toonis moraalilugu.

Mulle praegu ülimalt meeldib see laul:


7 kommentaari:

  1. Väga kurb kuulda aga ärge alla andke, see on seda väärt!

    VastaKustuta
  2. Ma imetlen Sinu vaimset tugevust. Ega elus eriti palju neid sündmusi polegi, mis sunnivad sügavuti vaatama iseendasse ja elule üldisemalt, revideerima isiklikke väärtushinnanguid ning arusaamu. Mõistagi tuleb ennast häälestada, et toimunu on juhus ja ega need lapsed seepärast tulemata jää.

    Ometi küsid Sa iseendalt, et mis teha kui kunagi lapsi ei saa? Ma võin oma elu õhtupoolikul isiklikust kogemusest kinnitada, et maailm on täis lapsi, keda pole siia ilma tahetud. Kasvõi ühelegi sellisele lapsele avada oma süda ja koduuks, kasvatada see laps üles, seda kogemust ei vahetaks ma nüüd enam millegi vastu. Ning täna kui kõik mu lapsed on täiskasvanud võin kindlalt väita, et lapsevanemaks olemine ei oma mingit otsest seost bioloogiaga. Lapsevanemaks olemine on just see valmisolek ülipikaajaliseks kohustuseks ja vastutuseks, millest Sa kirjutad. Ning kui see valmisolek on muutunud ükskord sügavaks veendumuseks, tungivaks vajaduseks on aeg küps.

    Ülalöeldu on näitamaks vaid seda, et ka kõige halvimate stsenaariumide puhul on ikka võimalusi. Samas aga Sind taoline elu käsikiri ei puuduta hetkel absoluutselt. Oled piisavalt noor uuteks võimalusteks. Ja kindlasti kõik õnnestub.

    VastaKustuta
  3. Aitäh :) Eks asjad loksuvad aastate jooksul paika. Leonard Cohen ütles (või tsiteeris kedagi teist) umbes nii, et sa võid oma elulugu lugeda, aga muuta ei saa sõnagi.

    VastaKustuta
  4. "võid oma elulugu lugeda, aga muuta ei saa sõnagi" - inimesed (eriti need, kel suu peas) võivad öelda palju asju, aga 200% sellest ei tasu puhta kullana võtta. Kes teine SINU elu muuta saab ? Kes teine sinu eest otsustab, millist saia-leiba õhtul poest osta ? Elu koosneb valikutest. Loota, et probleemid ära kaovad ja elu iseenesest paremaks läheb (jumal aitab ?) on samuti valik. Nagu ka maailmavaate "kõik toimuv on juhuslik" ülevõtmine. Isiklikult usun siiski, et kõigil sündmustel maailmas on põhjus - nagu me teame - mis ei tapa, teeb tugevaks (loe: sandiks). Jah, mul on siin "hea" targutada, sest ma ei tea (loodan, et ei pea kunagi midagi sarnast kogema), mida sa oled pidanud läbi elama, aga pead ei tohi norgu lasta. Väike visiit mõne targema arsti juurde ja aasta-paari pärast oled õnnelik lapsevanem ;)

    VastaKustuta
  5. Ega see fraas tähenda, et keegi mu elu ette ära otsustab. Küll aga seda, et kõik ponnistused, valikud ja (jään ikka selle sõna juurde) juhused moodustavad elutee ja see on täpselt selline, nagu ta on.

    Kõik toimuv ei ole juhuslik, aga fraasid "kõik on põhjusega" või "kõik on millekski hea" või "see on sinu õppetund" ajavad mulle vastikusjudinad peale. Jään ikka selle juurde, et igal sündmusel on maailmas põhjus ainult "põhjus"-tagajärg kontekstis, mitte "jumalik õppetund eneseanalüüsiks ja hingearenguks"-tagajärg.

    Põhjus ei saa olla kuidagi positiivselt või negatiivselt "laetud". Kuidas see peaks olema? "Su kolmas laps vääriski rohkem elu kui su esimene ja teine"? "Järgmine kord ära mõtle nii negatiivseid mõtteid, siis jääb laps ka ellu"?

    Ma pole nii stoiku ka, et siin näppe keerutaks, vaataks, mis järgmine juhus toob, ja surma ootaks. Kõik pole juhus, muidugi. Nagu sa ütlesid ja nagu ma ise ka ülalpool kirjutasin, on ka valikud.

    Küll aga võib kaks raseduse katkemist olla kaks juhuslikku järjestikkust ebaõnnestumist, mitte, et kusagil oleks parandamist vajav viga. Teisalt võib olla tegu just mingi asjaga, mida parandada tuleb ja seda hakkangi uurima.
    Tavaliselt ootavad arstid lausa kolm ebaõnnestumist ära enne, kui näevad põhjust uuringutele saata.

    Selles mõttes ma muidugi "haaran härjal sarvist" ja teen tööd selle nimel, et varsti õnnelikuks lapsevanemaks saada ja aitäh, et positiivsust ja "proaktiivsust" püüad süstida :)

    VastaKustuta
  6. Alustasin mõned aastad tagasi oma pikka ja rasket dekaadipikkust õpinguteed arstiks saamise nimel. Siiani pole kordagi oma valikut kahetsenud, kuigi ilmselt olen oma koolikõrvase töö juures näinud rohkem kurbust kui rõõmu. Seda nii intensiivis kui ka günekoloogias abiõena töötades. Loodan seda skaalat muidugi tulevikus veidi positiivsemale rajale kallutada :)
    Mulle jäävad vist igaveseks meelde ühe arst-professori sõnad, kes meid õpetas ning kelle juures ma suvel abiõena töötasin: "Üle poolte viljastumistest katkevad." Meie hämmingu peale ta seletas - arenguhäirete esinemise osakaalu võimalus on nii suur, et näiteks iseeneslik abort võib toimuda juba päevi peale viljastumist. Enamasti naised isegi ei tea seda, et viljastumine on toimunud ning arvavad, et tsükkel teeb trikke. See statistika on muidugi esmapilgul hirmutav, kuid ratsionaalne. Loodus ei ole loll - see tagab terved ja eluvõimelised järglased.
    Soovin sulle palju meelekindlust ja muidu tugevust kogu sellel teel. Eelneva statistika ja mu omandatud teadmiste alusel siiski arvan, et tegu oli kahe järjestikkuse juhusega. Third time's the charm? :)

    VastaKustuta
  7. Aitäh toetavate sõnade eest.
    Ma tean, jah, et üüratu protsent rasedusi katkeb. Eks selline kogemus paneb guugeldama :D
    Ja mingis mõttes on see nii loogiline.

    Mõni inimene on veel maailma jäänud, kes Darwini teooriale vastu vaidleb ja siis võib kuulda argumenti, et aga kuidas evolutsioon, "puhas juhus", midagi nii täiuslikku loonud on. Et kõik klapib, kõik sujub. See ei saa olla juhuslik (ja loodul peab olema Looja).

    Vastus on, et ei klapi, ei suju, ei olegi täiuslik. Inimese teke ja areng on sellele heaks illustratsiooniks.

    VastaKustuta