epiloog aastale

Hommikul kell neli null neli tellisin endale takso, aga seni möllasin tantsida Stella ja teistega Sinilinnus Bollywoodi peol. Mis saaks minna valesti sellise nimega peol, puldis Eplik, Chalice. Kui välja arvata natuke viinakokteili mu juustes ja kellegi teise õlut mu pükstel.

Kuulan praegu Johanna-Adele albumit, Duo Jansen/Jüssi, mis ta mulle eile kinkis, kui kohvikus hommikust tatraputru sõime. Juba teist ringi. Selge see, et mulle meeldisid esimesel ringil valsid kõigem. Kolm on minu number. Nüüd meeldib mulle reinlender juba täiega.

Aga 2014 ehk elu valusad õppetunnid. Sisuliselt õppetunnid, et elu on valus. Ei midagi uut. Aga kordamine on ka sel aastal tarkuse ema, tuleb välja.

Tormiline ja rahulik korraga. Ühelt poolt pikad jalutuskäigud rabas, teisalt kõik see hirmus. 

Pidi tulema uus korter, pangalaen ja pereelu Jaapanis. Aga pakkisime hoopis kompsud kokku, saime lahti kõikidest oma asjadest (ja Sho karjäärist), isegi tuttuue auto ärisime maha - ja tulime Eestisse.

Niiviisi üles kirjutades kõlab see jube julge käiguna.
Lubage, ma võtan momendi, et ennast imetleda.
("Isegi auto, mõistate, tuttuue auto." Appi, kuidas ma iseend viimasel ajal surmani tüütan.)

Sho õppis eesti keelt rääkima. See on suur asi. Kuigi paistab, et endiselt peab ta kõige olulisemateks eesti keele käibefraasideks sõnu "Lonni saba supp", "koera sabalihas" ja - pisut uuema lisandusena -"ninasinep".

Ma pole küll hea kaaslane keeleõppeks, sest jaapani keeles on praegu veel nii palju lihtsam, aga paar päeva tagasi jõi Sho viina ja siis õhtul voodis hakkas ikka täitsa korralikus eesti keeles patrama. Ma olin päris imestunud, aga ta selgitas:

Kui ma joon viina, siis räägin palju eesti keeles.

Ükspäev, kui ma palusin, et ta mulle magusaid sõnu ütleks, siis ta vastas:

mesi, mee, mett. Šokolaad, šokolaadi, šokolaadi. Suhkur, suhkru, suhkrut. Komm, kommi, kommi. 

Mitte päris see, mida silmas pidasin, aga kolm käänet on ikka kolm käänet.

Miks Sho viina jõi?

Sest mul oli sotsiaalpohmell. Ma olen kaks nädalat iga päev sõpradega kokku saanud ja vahepeal tegin vist üledoosi. Aga nüüd võtan juba peaparandust, nii-öelda, uute kohtumiste kujul. Täna on ka pidu. Joonase pool, tähistab sünnipäeva.

Minu sünnipäevareedel ostsin kõiksugu kraami, et korraldada laupäeval das Pidu. Pudeli Smirnoffi (jaa, Absolut oleks parem valik olnud) ostsin ka, aga laupäeva hommikul ma lihtsalt ei suutnud ja kuigi olen muidu ikka stabiilne tüüp, mitte hale allaandja, siis seekord  teatasin, et pidu jääb ära.

Palun andeks.

Aga H&J olid juba Tartust liikuma hakanud ja mõni inimene astus veel läbi, hoolimata sellest, et ma sihuke sitapea olen.

Viin jäi külmkappi, aga Stella ja Mirjam lahendasid selle ja hapukurgipurgi paar päeva hiljem mu elutuppa pagenud köögilaua taga. Nii saingi Mirjamiga tuttavaks.
Sho võttis ka ja õhtul lausa vulises eesti keelt suust. See oli siis vastus küsimusele, miks ta jõi.

2014. Niisiis. Eesti keel, kaks kaotust, suur kolimine...
Kevad-suvel tegin mingi paar kuud tublisti trenni, sain tunda, mida tähendab runner's high ja see mõjub siiani. Lisaks ütlesin lahti näokreemisõltuvusest. Ka suur asi. Võite arvata, et pole - aga on.
Nüüd sõbrad muretsevad mu näo pärast, nii et Helene kinkis mulle kookosõli ja Stella avokaadoõli. Ülihead kingid, sest talvekülm mõjub ka sõltumatule näole.

Vennaga naabriks saamine rõõmustab ülimalt. 8000 km asemel 8 m või mis see võib olla.
Muuseas, täitsa lõpp, Kerli kudus mulle mütsi ja Kerli ema kudus kindad.

Ma lasin Shol pildistada spetsiaalselt teile näitamise jaoks ja tundsin end korra tõelise blogijana: abistatud enekas (nagu assisted suicide).

Mäletate neid aegu, kui enekas tähendas enesetappu, mitte selfit?





Sellega seoses üks pihtimus 2014. aasta läbikukkumisest. Ma nimelt mõtlesin, et ületaks ennast ja hakkasin Kerli õhutusel endale mütsi kuduma. See oli vist novembri lõpus. Tegin ühe ringi soonikut ja nüüd vardad seisavad niisama. Aga tunnen, et 2015. aasta tuuled puhuvad uuest ilmakaarest!

Lonni-koeraga elamine on üle prahi, ta on nii nunnu, et tahaks katki teha. Kõik vist ei tea, aga Lonni on päranduseks vanaemalt. Mulle kuulub temast mõtteline neljandik, Joonasele teine ja onule lausa pool koera.
Sho tudengielu on värskendav talle ja mulle.
Sõbrad ja pere on lähedal.
See on kõik Eestis elamise vooruseks, meie puhul. Aga kui sa pole piisavalt süüdimatu suvatseja, siis omas kodus me elustiili järele proovida ei soovita.

Mu lubadus uude aastasse: rohkem ajutoitu. Lausa nii, et luban Mervi eeskujul lugeda läbi 24 raamatut. 6 vähem kui Mervi möödunud aastaks lubas ja luges, aga umbes kahe nädala kohta üks on mu jaoks piisavalt tõsine ülesanne.
Okei, luban 12 lugeda ja ülejäänu jätan õlalepatsutamisboonuseks. Sest mõni on nii paks. Kurramuse telliskivi "Plekktrumm" näiteks, mille raamatuklubiga järgmiseks võtsime.

Raamatukogu sulgemiseni oli 15 minutit, riiulis oli ainult üks "1984", nii et sellest loobusime, ja ülejäänu, mis silma jäi, oli kõik vähemalt kuussada lehekülge.

Kõndisime Kristeliga riiulite vahel ja vingusime, et miks kõik raamatud nii paksud on. Mis on umbes sama mõistlik, nagu imestada, miks vesi märg on ja kuidas näitleja ikka nii palju teksti meelde suudab jätta.
Lõpuks sulguva raamatukogu pärast paanitsedes võtsime 700 lehekülge plekktrummi.