suhtlusketi nõrgim lüli

Uue aasta esimene nädal oli suht vaikne, aga edasi on olnud taas üks paganama katkematu suhtlemise kett.
K ütles, et ta suhtleb vahepeal nii palju, et tal hakkab füüsiliselt halb ja siis peab ta sellest puhkama. Aga siis hakkab mitte-suhtlemisest ka halb ja siis tuleb jälle inimestega kokku saada. Niiviisi äärmusest äärmusesse pendeldab.

Saan täitsa aru, ma olen nüüd taas nii palju suhelnud, et pean ette vaatama, et narrator jälle "sina oled nõrgim lüli!" ei kuulutaks.

Laupäeval oli üldse nii, et olin ammu kokku leppinud teatrisse minna, kui lubasin ka sünnipäevapeole minna, aga unustasin mõlemad lubadused ära ja lubasin hoopis õhtusöögile minna.
Nagu oleks kuupäevad ja nädalapäevad kaks paralleeluniversumit: muidugi saan ma laupäeval õhtusöögile tulla ja samal ajal 17. jaanuaril teatrisse minna.

Õnneks sain laupäeva hommikul aru, et laupäev ongi seitsmeteistkümnes ja õhtusöök õnnestus vabanduste saatel pühapäevale tõsta, teatrikülastuse järel aga sünnipäevale minna.

Mu uus lemmikinimene on S. Olen alati ta sala-austaja olnud, aga kui küsida, miks, siis päris täpselt ei osanuks vastatagi. Aga nüüd võin kohe öelda ja ütlengi.

Pärast laupäeva, kui me temaga M sünnipäeval kohtusime, olen temast rääkinud emale, Shole, Kristelile, L&J'le ja tõenäoliselt veel kellelegi. Homme räägin temast niikuinii  H'le ka. No me saame temaga kokku ja miks ma ei peaks. 

S nüüd kahetseb, et ta laupäeval üldse veini jõi ja minuga rääkima hakkas, aga tal ei jää muud üle kui võtta vastu massidele eeskujuks olemise koorem. 

Me käisime keskkoolis koos paduboheemklassis, mina teatri-, tema muusikaharus. Ma jätkasin kohe paduboheem-ülikoolis, aga S läks aastaks Hispaaniasse veinitama ja... siis millalgi õppis ka ülikoolis kultuuri või antropoloogiat või... vahel kohtasin teda juhuslikult raamatupoes, kus ta töötas... siis millalgi kuulsin, et ta võib-olla hakkab juuksuriks õppima... siis nägin FB piltidelt, et ta oli Austraalias õel külas (8 kuud, täpsustas ta laupäeval) ja nii möödus peaaegu kümme aastat... 

Aga nüüd rääkis S, et tal tuli hiljuti pähe mõte farmaatsiat õppida. Õppis natuke, aga see polnud päris see.

Siis mõtles, et tahab hoopis arstiks õppida. Tegi akadeemilise testi Tartus nii hästi, et sai kohe kooli sisse ja nüüd on pool aastat arstiteaduskonnas klassi oivik olnud. Kursakaaslased on lapsukesed, aga nii põnev on.

Kõik ei ole veel kadunud, ei ole. 

Lisaks on tal äge perekond. Ma ei ütle rohkem, aga see link ja see link. 

Andesta, S, ma pidin.