tagasi kooli ja igav blogimine

Eile kutsuti meid Shoga tagasi kooli. Koolil oli keeltepäev, nii et ma rääkisin sellest, mis mulle jaapani keele puhul pinget pakub.
Jäin ettevalmistusega viimasele hetkele, Powerpoint valmis varahommikul bussis (1.5 tundi produktiivset sõitu siiski), aga kokkuvõttes kukkus päris hästi välja ja ettekanne ei kestnudki kauem kui laste keskendumisvõime. Vähemalt nii mulle tundus.

Sho vastas kõiksugu küsimustele Jaapanist ja Eestis elamisest. Ma pidin oma populaarsuse pärast ikka pisut võitlema, aga tema võitis suure poolehoiu puhtalt jaapanlaseks olemisega.

See oli selline saali-üritus. (Seepärast oli vajalik ka visuaalne ettevalmistus, käigupealt tahvlile kritseldada ei saanud.) Pärast oli üks tund natuke väiksemale arvuti eriala grupile, kus Sho rääkis oma õpitust ja kogemusest.

Pühapäeval käisime Sõpruses "Lindmeest" vaatamas. Ah, see oli nii hea. Ma kartsin vahepeal, et äkki see on jälle see, kus näitlejad räägivad näitlejaks olemisest, aga ei, see on see, kus näitleja räägib inimese ihast olla oluline, olla tähenduslik.

Sisuliselt kogu soundtrack oli trummisoolo, hehe, nii hea.  See hoidis pinget ja teine, mis hoidis, oli kaameratöö, mis jättis mulje, nagu kogu film oleks üks katkematu stseen.

H saatis mulle Alt-J loo tüdrukuga video, edasi klikkisin sama loo poisiga videole. Kellele ei meeldiks.

Täna käisin tiibeti massaažis, mis M mulle sünnipäevaks kinkis. Põnev-põnev. Guugeldasin enne "tibet mass...", aga esimesena pakkus "tibet massacre". Selline elu. 

Ma kunagi lubasin endale, et ma enam kunagi ei blogi blogimisest, aga mu lubadused on vähe väärt. 

Vanasti lugesin ainult oma sõprade blogisid, aga nüüd nad ei kirjuta enam eriti ja viimasel ajal olen surfanud teiste, mulle võõraste inimeste omades.
Mulle on jäänud mulje, et on mingi blogiseltskond, community nagu, kes omavahel vaidlevad ja asju arutavad ja samu teemasid üles võtavad, päris põnev. Nüüd on üleval küsimus, et miks üldse blogida ja kui, siis kes dikteerib teemad ja kirjakvaliteedi. Kas blogi peaks püüdlema populaarsusele või on isiklik vaba ruum jne. 

Kõik huvitavad küsimused, millel ma küll ei peatu, lihtsalt ma lugesin kellegi blogist (või oli see kommentaariumist), et vaheldumisi igava teksti - või vähemalt igavate esimeste ridade -, kirjutamine on omaette taktika kutsumaks sümpaatsed püsilugejad ja peletamaks eemale niisama-klikkijad.

Ja see jutt tekitas suurepärase äratundmistunde. Ma teen ka nii! Nii tore oli avastada, et blogijatel (või vähemalt ühel veel, peale minu) on oma ühised väiksed nati tobedadki nipid, kuni igava kirjutamise tehnikani välja.

Sest ma muretsen, et muidu tulevad siia inimesed, kelle jaoks minu hubane netipesa ei erine mitte millegi poolest klikiajakirjandusest ja see ei meeldi mulle. Tunne, nagu kirjutaksin sõbrale või vähemalt ühele Väga Sümpaatsele Värskele Tuttavale, on mu kirjutamismootoriks, aga kui see asendub tundega, et kirjutan Anonüümsele Kommentaatorile, on pidur peal.
Kamoon, miks ma peaks. Kes tahaks. Tunde küsimus, aga miljoni dollari erinevus. 

Blogimisest blogimine on nagu näitlemisest näitlemine ehk üks suur enda naba urgitsemine, nii et jätkem see. 

Nabast rääkides, Shol tekkis küsimus, kas Lonnil on. Või õigemini, kus on Lonni naba, sest tal peab olema, ega ta konn ole. 

Jaapanis on lugu sellest, kuidas konn magas naba õieli ja tuli äikesejumal ja röövis naba ära. Oli vist nii. Seepärast pole konnal naba ja seepärast pead sina ilusti teki all magama, mitte naba nelja ilmakaarde.

Lonni pole kahepaikne. Me nati otsisime ta naba, aga koer läks järjest rohkem seda nägu, nagu ta oleks sekuhara ohvriks langenud, nii et otsustasime oma otsinguid jätkata guugeldades. 

Igatahes oli nabateema aktuaalne ja kui spontaanselt otsustasin Shole näpu nappa pista, siis siis Sho tõmbas kerra ja ütles, ikka eesti keeles: nabapood on suletud.
Jälle üks täiesti kasutu eesti keele fraas juures.

Päev varem püüdsin ma teda õpetada veenvat komplimenti tegema. Aga üldse ei õnnestunud, tee või puust ja punaseks. Nii et edasi pidin seletama, mida eesti keeles tähendab väljend "puust ja punaseks tegema".

Seletasin ja seletasin. Sho mõtles seepeale uue väljendi, "puust ja pruuniks", mis tähendab Sho järgi ühe mõtte ketramist, kuigi see juba ammu selge on: miks sa värvid puud pruuniks, ta juba on pruun. 

See on nagu vaese mehe Shakespeare:

To gild refined gold, to paint the lily,
To throw a perfume on the violet...