Arst ütles, et mu D-vitamiini tase on normist üle kahe korra väiksem, mille peale ma kohe end väga nõrgana tundsin, aga kui Sho suurepäraselt päikesekollaste D3 minikapslitega kohale ilmus ja ma ühe annustasin, mõtlesin: mään, nii hea on olla.
S soovitas tungivalt tilku, aga mul oli vaja 1000 ühikut ja see oli kapslina. Kartsin ka, et muidu juhtub see, mis juhtus S'iga.
Ta rääkis: ajasin silmatilgad ja D3 tilgad segamini, tilgutasin endale oliiviõli silma ja siis olid 3D silmad.
Veel nädal tagasi oli mu seis.... tsiteerides mu lemmik eneseabisarja: I don't even have a pla.
Seda pilti vaadates tuli mul ühtlasi meelde päev paar aastat tagasi, kui avastasin, et isegi "Friendsi" teemalaul on mind kõnetama hakanud.
(Kes vajab meeldetuletust: it's like you're always stuck in second gear. Well, it hasn't been your day, your week, your month, or even your year.)
Aga siis juhtus midegi suurepärast: mul tuli nii hea äriidee, et kuku pikali.
See on omakorda tänu omapärasele kohtumisele ühe austaja või huvituja või niisama konsulteerijaga, Tchaikovsky restoranis. Ma pakkusin, et kohtuks Reval Cafes, ta ütles, et Tchaikovsky on vaiksem ja rahulikum pleiss. Tõepoolest, seal ei olnud mitte kedagi.
Aga imemaitsev oli, nii et kui oled gurmaan, kellel pole kahju lõunale mingi 50 või õhtusöögile 100 mahutada, siis soovitan. Ise jätkan argipäeva Reval Cafe 3-eurose tatrapudruga.
Aga siis, sellest vestlusest inspireerituna, ärkasin järgmisel hommikul geniaalse äriideega. Appi, kui tore plaan see on, maivõi, ja kui rikkaks ma saan.
Täna hommikul läksin jälle töötukassasse, seekord karjäärinõustaja juurde. Nõustaja küsis, kuidas mul vahepeal läinud on. Sattusin küsimusest nati segadusse, sest see kõlas, nagu oleksime varem kohtunud, aga rääkisin talle oma rõõmudest ja hirmudest ja sellest, kuidas mul paar päeva tagasi tekkis geniaalne plaan.
Ta andis veel häid ideid, kuhu pöörduda ja mida teha ja nii sain konsulteeritud. Aga siis hakkas ta mulle rääkima karjääritestist. Algul arvasin, et ta seletab selle mehhanismi, aga hetk hiljem mõistsin, et ta räägib testitulemustest. Testi, mida ma polnud sooritanud.
Siis vaatasin, et testil on teise inimese nimi. Siis ütlesin talle. Siis ta küsis mu dokumenti. Siis selgus, et mu nimi on Maarja ja mu aeg on mitte 20. veebruar, vaid 20. märts. Siis naersime pikalt. 20. märtsil lähen tagasi. Enne teen testi ära.
Aga tore, ma poleks elusees nii kaua jaksanud nõustamist oodata. Piinlik lugu. Õige inimene ootas viisakalt ukse taga diivanil. Aga ainult pool tundi, mitte terve kuu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar