"vastutulelikkus pole alati hea" ja teisi jutte

Saatsin Sho pühapäeval lennujaama, sest ta läks nädalaks Jaapanisse. Sõime seal ära ühe maitsva pitsa, ta läks turvakontrolli läbima ja ma jäin päikeselaiku peesitama, sest buss nr 2 käib nagu kuuvarjutus. 

Sho pole selline kudrutaja-tüüp, kes enne lendu veel telefonis sõnu vahetaks, pigem tšau-pakaa, nii et tema kõne nii kümpa hiljem oli üllatuseks.
Aga lembesõnad, umbes, et "ma juba igatsen sind!" või "tahtsin lihtsalt su häält kuulda" polnud ka seekord eesmärgiks. Hoopis, kuna ühel seikleval priiuse rüütlil on pistoda alati vööl, konfiskeeriti Sholt taskunuga. 

Tal on selline mahukas pinal, mis sisaldab kirjatarbeid ja siis veel mingeid muid asju, nagu terariistad, tuleb välja. Ma läksin siis turvaväravate juurde ja üks noormees asetas noa mu peopesale. Ta päris silmi ei pööritanud, aga oli väga seda nägu, et tahaks pööritada. 

Muidugi lasen ma vanast harjumusest kuuldavale põlastava naerulagina, kui keegi tuleb jutuga, et ta kaugsuhe läks katki, sest Tallinna ja Tartu vahel on liiga palju kilomeetreid ja kord nädalas on liiga suur intervall. Aga ikkagi.

Sho minek, isegi nädalaks, on mulle nagu väike surm, aga mitte prantsuskeelses mõttes. Eks ma üks neurootiline suhtesõltane ole, aga lisaks sellele, et ma üksi magama jääma pole harjunud, on see lendamise värk mu meelest ikka üks risky business ja kui hommikul ärkasin, siis paratamatult vaatasin kõigepealt CNNist, kas pole uudiseid lennuõnnetusest ja siis vaatasin Narita lennujaama kodukalt, kas vastav lennuk on ikka maandunud.

Kõlab, nagu oleksin mingi paanik, aga see on lihtsalt selline... rutiinne protsess.
Sest ma kujutan ette, mis saab siis, kui Sho ära sureb. Siis ma suren ka ära. (Ei ole neurootiline, üldse ei ole.)

Viimasel ajal olen lausa kaks korda sauna sattunud. Esimene oli eelmisel pühapäeval, kui võtsin Stella kaasa ja siis koos lonkisime Sho sabas Valdeku sauna, et näha, mis diil sellega on. Päris äge oli. Saun nagu muiste. Otsustasime saunaturismiga tegelema hakata. Järgmine kord juba kusagile mujale.

Eile saunatasime Monicaga, see oli nii hea ja mu nahk on nii pehme ja mõnus. Läksin Monica poolt hilisõhtusele bussile. Raadiost mängis Jääääre "Õhk kõnnib tänaval", mis on nii ilus ja nostalgiline. 

Olime bussijuhiga kahekesi ainult ja ma istusin esimeses pingis ja mõtlesin, milline imeline õhtu ja imeline sõit.
Aga see oli ennatlik hinnang.
Jõudsime linna ja ma ütlesin: palun peatust. Peatuseni oli veel omajagu, aga bussijuht pani jala pidurile: kas siin kohe?
Ma: ei-ei, ikka peatuses.
Ja siis, nagu jutu jätkuks, ütlesin, et pean kolme minutiga jõudma teisele poole teed, sest sealt läheb mu järgmine buss.
Selle asemel, et mind peatuses maha panna, sööstis buss nüüd sisemisele sõidureale, et jalavaeva vähendamiseks mind hoopis keset teed maha lubada - või oli tal plaanis lausa u-pööre teha, ma ei tea.

Aga poolepealt märkas juht tee ääres luuravat politseiautot. Nüüd jäi plaan katki, aga enam ei olnud tal mahti ka üle mitme rea õigesse peatusesse pöörduda.
Ta ütles: ma panen teid järgmises maha.
Ma ütlesin: siis ma ei jõua õigele bussile.
Ta ütles: küll jõuate.
Aga juba tuligi meile vastu mu järgmine buss ja selle asemel, et mind peatuses maha panna, tahtis juht olla jälle abistav ja avas uksed keset teed.
Vastassuunast tuli veel auto, nii et bussijuht hüüdis mulle järele: ettevaatust! Auto tuleb!

Suur segadus, ma jooksin üle tee - ja napilt ei jõudnud bussile. Veel enam, seesama buss oleks minust tõenäoliselt üle sõitnud, kui paar sekundit aeglasem oleksin olnud.

Ma ei tea, miks ma kogu selle asjaga kaasa läksin. Eks esimene üllatus mulle oligi, kui bussijuht arvas, et  avab uksed keset teed, mitte peatuses. Pärast ei osanud ma enam kuidagi käituda. See oli kuidagi nii skiso situatsioon, ülim vastutulelikkus ja vastutustundetus käsikäes.

Head iseseisvuspäeva.
Sho hoolitses selle eest, et tähistamised toimuksid. Juba nädalapäevad tagasi hankis ta kuskilt väikese sinimustvalge, mille otsapidi lillepotti torkas, nii et lipp lehvib me köögis.

Vastlapäeval tahtis ta kukleid hankida, aga me kodupoes olid need otsas. Ta aga ei andnud alla, vaid tõi koju mingeid nostalgilisi vanu küpsiselätakaid ja seda vahukoort, mida purgist lastakse.
Võttis suhkrumagusa küpsiselätaka, sussutas vahukoort peale ja pistis suhu.

Vaatasin viimaks valimisnimekirju ja üllatusin meeldivalt, sest ma ei teadnud, et saan Küllile hääle anda. Nüüd valin Külli. Pean selleks vanamoodsel moel hääletuskasti manu minema, aga miks mitte tutvuda me valimiskultuuriga sel moel.

PS. Mul pole kunagi olnud mahti mainida, aga nüüd seletan paar asja.
- pildid postituste juures on valdavalt täiesti teemavälised klõpsud, aga hea on ju, kui foto ei jää uinuma fotokasse või arvutisse, vaid saab korraks ka nähtavaks.
- blogi ülemises servas on selline link nagu "kust tuleb inspiratsioon" ja sinna kogun igas't kraami, mis mulle on pikaajalist rõõmu pakkunud. Et oleks hea ammutada.
- alustasin hiljuti postituste sildistamisega, mis pole üldiselt mu lemmik viis asju ajada, aga idee on tekitada mingi sisukorra-laadne asi, mille abil blogis orienteeruda saaks. Kui vaatate paremale, siis seal on selline sildi-pilv, kus võib märksõnadele klikkida. Esmapilgul ehk segane, aga püsilugeja mõistab kindlasti, hihi, millele viitab elu on élu ja millele positiivne pessimism ja muu.