 |
| Umbes aasta tagasi veetis Sho viis nädalat Indias ja tõi siis kaasa hõbemaiust, mis ma suht üksi tol korral ära sõin. See-eest ei söönud ma midagi muud. |
Siis meeldib mulle veel Patrick Watsoni "Quiet Crowd" väga, ikka väga-väga. Watson on viimasel ajal suure kaarega mu pleilisti tagasi tulnud.
Need kaks siis, praegu.
Need kaks siis, praegu.
Reedel juhtus korraga mitu head asja. Esiteks selgus, et K lavastused on aasta teatriauhinna nominent. Eile käisin "Mõtteainest" vaatamas ja see oli nagu mingi paralleeluniversum, siinsamas. Nägin öösel sellest inspireeritult isegi huvitavamaid unenägusid kui tavaliselt.
Teiseks, S sai suurepärase töö, 54 inimese seast valiti tema. Sest ta on äge.
Kolmandaks, mind kutsuti intekale firmas X ja pakuti osalust firmas Y.
Kaks totaalselt erineva kaaluga asja muidugi. Üks ei too eriti sisse, aga annaks võimaluse nati aega stabiilselt tiksuda. Teine on see, mida ma tegelikult teha tahan - selge see -, aga ilma eriliste majanduslike garantiideta. Mõlemat korraga ei saa ja noh, eks otsus ole juba tehtud. Kui ise ei ole julge hunt, siis kes on.
Aga seletage mulle üht. Kas ma olen asjast valesti aru saanud?
Tulin täna hommikul Tartust rongiga ja minust teisel pool vahekäiku istus mingi seltskond põhikooliealisi tüdrukuid. Täiskasvanu oli ka nendega ja tüdrukud ise täitsa normaalsed, noh. Aga siis hakkasid kaks neist aega viitma mingi video vaatamisega. Kas mingi sari või reality show või. Kõrvaklappe nad aga ei kasutanud, vaid lasid minul ka kuulda, mida vaatavad.
Ma ohkisin ja puhkisin omaette, sest ma alati ärritun tohutult selliste asjade peale, aga ei öelnud esialgu midagi.
Siis, mõnda aega hiljem me pilgud neiudega kohtusid ja minu oma pidi olema küllaltki hukkamõistev, nii et nad registreerisid rahulolematuse. Kasutasin siis võimalust vestluseks. Dialoog oli just selline:
Mina (võrdlemisi lahkel toonil, ausalt): kas te ei võiks kõrvaklappe kasutada?
Neiu (laiutab piinlikult käsi): mul ei ole kaasas.
Nii see asi jäi, selline vestlus oligi. Common sense polegi common sense. "AGA PANE SIIS SEE KURADI VIDEO KINNI, RAISK, JA TEGELE MILLEGI MUUGA!" jäi minu poolt välja ütlemata, sest ma olin nii üllatunud neiu vastuse siirusest.
Nemad panid heli pisut vaiksemaks - normaalsed neiud siiski, mitte mingid bussi tagaistme träänsi-jõmmid, ja asi polnud enam just ülimalt segav.
Aga ma hakkasin mõtlema, et äkki olen mina see, kes asjadest valesti aru saab, kui arvab, et ühistranspordis peaks klappe kasutama. Kas saan?
Inimesed omavahel ju rongis rääkida võivad, vaikusenõuet pole. Miks siis mitte lisada hääled arvutist. Miks on just sellised helid häirivamad kui tavalised vestlused, ma ei teagi.
Mingis mõttes olen muidugi pedant. Jaapani mõju on veel alles ja leian endiselt, et ühistranspordis telefoniga pole üldse viisakas rääkida.
Muuseas mäletan, et keskkooli ajal pidasin bussi parimaks kohaks, kus telefoni otsas rippudes aega veetaa, ai-vai. Nüüd, lisaks selllele, et ei taha teisi sõitjaid segada, on mul viimaks tekkinud ka teatav privaatsuse vajadus. Bussirahvale oma elust ette kanda eriti ei taha.
Hea, et tänapäeval on nutitelefonid, nii et inimesed eelistavad surfamist ja sõnumeerimist kõnedele. Minu võit. Meie kõigi võit. Parema Eesti nimel. (Kindlalt edasi, teeme teisiti.)
Sedapsi. Sho on juba Helsingis ja peaks sealt varsti liikuma hakkama. Lonni-sülekoer tukub mu põlvedel ja läpakas toetub omakorda temale.
Kaks totaalselt erineva kaaluga asja muidugi. Üks ei too eriti sisse, aga annaks võimaluse nati aega stabiilselt tiksuda. Teine on see, mida ma tegelikult teha tahan - selge see -, aga ilma eriliste majanduslike garantiideta. Mõlemat korraga ei saa ja noh, eks otsus ole juba tehtud. Kui ise ei ole julge hunt, siis kes on.
Aga seletage mulle üht. Kas ma olen asjast valesti aru saanud?
Tulin täna hommikul Tartust rongiga ja minust teisel pool vahekäiku istus mingi seltskond põhikooliealisi tüdrukuid. Täiskasvanu oli ka nendega ja tüdrukud ise täitsa normaalsed, noh. Aga siis hakkasid kaks neist aega viitma mingi video vaatamisega. Kas mingi sari või reality show või. Kõrvaklappe nad aga ei kasutanud, vaid lasid minul ka kuulda, mida vaatavad.
Ma ohkisin ja puhkisin omaette, sest ma alati ärritun tohutult selliste asjade peale, aga ei öelnud esialgu midagi.
Siis, mõnda aega hiljem me pilgud neiudega kohtusid ja minu oma pidi olema küllaltki hukkamõistev, nii et nad registreerisid rahulolematuse. Kasutasin siis võimalust vestluseks. Dialoog oli just selline:
Mina (võrdlemisi lahkel toonil, ausalt): kas te ei võiks kõrvaklappe kasutada?
Neiu (laiutab piinlikult käsi): mul ei ole kaasas.
Nii see asi jäi, selline vestlus oligi. Common sense polegi common sense. "AGA PANE SIIS SEE KURADI VIDEO KINNI, RAISK, JA TEGELE MILLEGI MUUGA!" jäi minu poolt välja ütlemata, sest ma olin nii üllatunud neiu vastuse siirusest.
Nemad panid heli pisut vaiksemaks - normaalsed neiud siiski, mitte mingid bussi tagaistme träänsi-jõmmid, ja asi polnud enam just ülimalt segav.
Aga ma hakkasin mõtlema, et äkki olen mina see, kes asjadest valesti aru saab, kui arvab, et ühistranspordis peaks klappe kasutama. Kas saan?
Inimesed omavahel ju rongis rääkida võivad, vaikusenõuet pole. Miks siis mitte lisada hääled arvutist. Miks on just sellised helid häirivamad kui tavalised vestlused, ma ei teagi.
Mingis mõttes olen muidugi pedant. Jaapani mõju on veel alles ja leian endiselt, et ühistranspordis telefoniga pole üldse viisakas rääkida.
Muuseas mäletan, et keskkooli ajal pidasin bussi parimaks kohaks, kus telefoni otsas rippudes aega veetaa, ai-vai. Nüüd, lisaks selllele, et ei taha teisi sõitjaid segada, on mul viimaks tekkinud ka teatav privaatsuse vajadus. Bussirahvale oma elust ette kanda eriti ei taha.
Hea, et tänapäeval on nutitelefonid, nii et inimesed eelistavad surfamist ja sõnumeerimist kõnedele. Minu võit. Meie kõigi võit. Parema Eesti nimel. (Kindlalt edasi, teeme teisiti.)
Sedapsi. Sho on juba Helsingis ja peaks sealt varsti liikuma hakkama. Lonni-sülekoer tukub mu põlvedel ja läpakas toetub omakorda temale.
Mind segab ka tavaline vestlus ühistranspordis ja kirglikud telefonikõned otse loomulikult, Ma tahan lugeda ja vahel segavad kõnelused keskendumist. Ma saan aru, kui on 30-sekine jah/ei-kõne, aga kirjeldada 20 minutit oma töösituatsiooni... !
VastaKustutaJust! Vestlused häirivad mind tegelikult ka jubedalt, aga ma püüan seda endas alla suruda, sest... ma ise tahan ka vestelda ju vahel :D
VastaKustutaNii ja naa. Mul on elus olnud paar sellist vestlust, mida pealt kuuldes ma olen sõrme närinud, et ärritust alla suruda, aga õnneks on need olnud erandlikud. Mõneti ma ei tahaks muutuda inimeseks, keda häirivad avatud ja suhtlevad inimesed, niigi oleme ju kinnised ning pigem näpime oma telefoni või poeme raamatu taha peitu, kui suhtleme võõraga. Ma ei teagi, praegu oleksin vist pigem nõus kannatama natuke liigset infot, kui et looma haudvaikseid keskkondi bussi või rongi või muusse ühisruumi.
VastaKustutaNojah, inimlik kontakt ja vestlused võiks muidugi jääda... Aga ülejäänu, mitteinimliku kontakti võib siis ehk müraks nimetada. (Kaasa arvatud naeruväärselt läbikostvad kõrvaklapid!)
VastaKustutamind jällegi ajavad tohutult närvi inimese-moodi-olendid, kes klatšivad seljataga and/or vigisevad oma blogides esimese maailma hädade üle, aga reaalses situatsioonis on suu...vett täis. ühistranspordis, tänaval jm avalikes kohtades on taustamüra elementaarne asi. kui see nii väga häirib, sõida taksoga, osta auto, rendi limusiin vms. variante on lõputult. point: kui sind miski häirib, tee midagi, et see olukord muutuks, mitte ära halise 27/7
VastaKustutaSina siin :D Seekord "oma nimega" vähemalt.
VastaKustutaVaat, jutu sisu lihtsasti ümber jutustades, mul oli oma kujutlus sellest, kuidas rongis käituda. Tüdrukutel oli aga oma kujutlus ja kuna nad olid täitsa tavalised tüdrukud, mitte pätid, hakkasin kahtlema, kas minu kujutlus rongikäitumisest üldse on adekvaatsem kui nende oma. Seepärast otsustasin blogi kaudu oma küsimusele vastuse saada.
Sest ma võin seda teha. Just because I can.
Äkki peaksin spetsiaalselt lugeja Sober Sailor jaoks tegema postitustele lihtsas sõnastuses kokkuvõtteid? Tead, nagu Wikipedias on Simple English versioon....
Millest sa eeldzd, et mulcoleks vaja "simpke" versiooni su blogipostitustest ? Ma sain su pseudoprobleemist suurepäraselt aru. Arusaamatuks jäi, kui palju peab olema vaba aega, et hakata selliste "probleemide" pärast "nutma." And last but not the least - palun defineeri "pätid" ... ja mis eristab neid "tavalistest tüdrukutest" ? Istekoha valik bussis ?
KustutaSober (sõber?), internett on täis blogisid, foorumeid ja muid saite. Loe veidi ja sa saad aru, KUI suure osa oma elust kulutavad inimesed "probleemidele".
KustutaKas minna zumba või aeroobika trenni? (Päev otsa mõtlemist.)
Kas osta lapsele jope või kombe? (Nädal peamurdmist.)
Miks mind ei taha mees, keda mina tahan? (Kuus kuud vingumist.)
Miks jättis teine mees mu lastega üksi? (Aastakümne jagu nutmist.)
Inimesed mõtlevadki! Nii oma elu peale kui teiste inimeste peale! Perekoolis on just sihuke tore teema nagu "miks ma mõtlen üle?". Teema tegija ei saa oma meta-irooniast ilmselt aru, aga no igatahes ta mõtleb!
Ja oma mõtetest omaenese bloginurka sissekande tegemine on küll VÄGA väike ajaraisk.
Jõudu, Maarja, kirjuta julgesti, mina vähemalt luban, et loen ja ei pane pahaks :)
täpselt - heaoluühiskond - kui päris probleeme pole ja elu on nagu lill, siis tuleb ju mingi pseudoprobleem välja haududa, et saaks vinguda (sellepärast ongi eesti meeste suurim noorelt suremise põhjus VINGUmürgitus).
Kustutaperekooli foorum on muidugi kõige õigem koht oma (pseudo)probleemidele lahendusi otsida. sealsest rahvast on 99% erinevate vaimsete hälvetega ahvid, kes iga asja peale vastavad "kui sa oma hädadega hakkama ei saa, tee enekas"...
olen aastakümneid kestnud visuaalse uuringu põhjal välja selgitanud, et kahjuks siiski 90% inimesi ei mõtle.
märkan alles nüüd, et mu eelmise kommentaari eesti keel on katki - neetud tahvel.
Maarja, loodan, et sa pole üks neist, kes internetisügavustes anonüümselt lendavaid -heite/id südamesse võtab. kui oled, siis sorry, ma enam nii ei tee :D positiivne on lugeda, et on ka nii väikeste probleemidega inimesi. (ainult kahju, et mõned aru ei saa, et neil elu nagu lill)
Tänu, Kaur, tegid puust ja punaseks :)
KustutaSober Sailor, mu ainumas anonüümseid heite lennutav lugeja, tänan, et mind heiterite suhtes lohutada püüad.
Kui sa arvad, et minu elu on nagu lill, siis... Noh, mõnes mõttes ongi lill, hoolimata kõigest kohutavast.
Teen sulle ettepaneku. Kirjuta mulle e-maillile nimekiri teemadest, millest sa mul blogis kirjutada lubad.
Ja pane alla oma ees- ja perekonnanimi.
Siis võime edasi suhelda. Kuni kirja postkasti ei potsata, võtan endale vabaduse sulle edaspidi mitte vastata ja vajadusel oma suva järgi su kommentaare kustutada. Diil?
Ma nagu püüdsin selgeks teha, et ma ei heidi (ei ole Heidi), aga...
KustutaMa pole Teil keelanud (ega saakski, isegi parima tahtmise juures keelata) mingitel teemadel kirjutamast. lihtsalt selliste pseudoprobleemide süvalahkamised jäävad mõnikord pisut segaseks.
Palun, kodanik, tehke, nagu soovite. ma ei saa kuidagi takistada teil heiti diliitimast, aga... kas vaheldus kolme sõbra kommentaaridele on tõesti nii halb ?
mu nimi on täiesti avalikult nähtav ja isegi meiliaadress on kuskil kommentaarides olemas.
edasi suhelda mis teemadel ? et anon heiterid on pahad ?
Mina olen see isik, kes ärritub igasuguste ebavajalike helide peale. St siis igasugune muusika/heli, mida ma kuulda ei taha. Kusjuures alati ei aita ka kõrvaklappide olemasolu. Mõnel on kalduvus oma kõrvu kurdistada ja ma kuulen neid helisid ka siis kui teisel on kõrvaklapid peas. Nende ärritavate helide alla käivad veel tänapäeval telefonid, tahvlid, fotokad jmt - totaalne mürasaaste, sest kõik nad teevad häält. Mitte ainult sms/kõne ei ole märguandega, aga iga klahvivajutus, hoiatussignaal, Skype tulevad sõnumid ja mõnel on veel sees mitu seadet. Oehh, ja kui on mitu inimest ruumis, siis ajab see helide kakofoonia mind hulluks. Mitte ei mõista, milleks on vaja, et iga klahvivajutus märku annaks? Mõni toksib ilmatuma pikka emaili telefonis ja siis see seade koguaeg piiksub. Nüüd sain endale mürasummutavad kõrvaklapid, vähemasti on mul mingi kaitsegi avalikus ühistranspordis :)
VastaKustutaHea, et meelde tuletasid - mul on vaja ka selliseid kõrvaklappe. Olen kuidagi ära unustanud, kui mõnus on muusikat või midagi muud head kuulates sõiduaega veeta.
VastaKustutaMa siin katsun aru saada, mis mind häirib selles ülemises väitlemisreas. Miski häirib.
VastaKustutaMingi ärapanemise vajadus. Koha kätte näitamise vajadus.
Mul on raske mõista inimesi, kes seda tegema peavad. See on mulle peaaegu füüsiliselt valus näha-kuulda, kui keegi püüab kedagi maha teha või pisendada või alavääristada. Meelega.
Ilmselt on see minu pseudoprobleem, mis johtub minu liiga kergest elust...
See, mismoodi erinevad inimesed ühte või teist asja tajuvad-taluvad, on väga isiklik. Ja kui ma millegi peale häires olen või mind miski segab, siis on tagumine asi, mis mind aidata võiks, et keegi ütleb - see on pseudoprobleem. Vaegkuulja jaoks poleks mürafoon meie ümber mingi probleem. Ja kui keegi teravkuulja selle üle kurdaks ja ta siis ütleks: mis sa vingud, mina olen kurt (pärisprobleem!) ja ei hädalda, sina oled kuulja ja lased end tühiasjadest segada (pseudoprobleem!), tegeled pseudoteemaga, peab sul vast palju aega olema... Siis mis see on? Mida see annab? Ütlejale? Kuulajale?
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Kustutaärapanemisevajadus ei ole pseudoprobleem - kui inimesele korralikult sitasti öelda (eriti veel põhjuseta, nagu see 99% eestlastel tavaks on), jätab see inimese hinge igaveseks jälje.
Kustutamürasaaste...sõltub kontekstist - kui kooli/töökoha kõrval mingi ehitustegevus käib ja oled sunnitud "nautima" müra- ja vibratsiooniefekte 8 tundi päevas, on see muidugi paha-paha, aga antud kontekstis, häda, sest keegi ühistranspordis telefonist videot vaatab või (telefoniga) räägib... - kõrvaklapid pähe, lemmikmuusika mängima (oma mulli sisse peitu) ja probleem lahendatud. that's it.
Nojah, lühike vastus oleks: internet ongi selline.
VastaKustutaAga kui jagada kõik maailma laused dialoogile kutsuvaks ja dialoogi summutavaks, siis selline "argumenteerimisviis" kuulub viimasesse katergooriasse tõesti. Sellele ei saa midagi vastu öelda.
Kõht on tühi? Aga suur osa maailmast üldse nälgib. Tegeled tervisejooksuga? Aga mõni inimene võidab olümpiakuldi. Pea valutab? Aga mõnel on vähk. Kirjutad blogi? Aga Tammsaare kirjutas küll päris romaane. Mõtled midagi? Aga see mõte pole midagi väärt, võrreldes ühe või mitme teise mõttega.
Eks igal inimesel (kirjutajal. lugejal, kommenteerijal) ole oma emotsionaalne taust ka, mida on raske teadvustada.
Ma mäletan, üks tuttav rääkis kunagi pikalt-laialt, kui kerge ja ilus rasedus tal on ja kuidas tal on sünnikuupäev (keisrilõige) paigas, sest talle ei meeldi, kui elu tema plaanidega ei sobitu.
Ma olin siis nii nädal tagasi esimese lapse kaotanud, nii et muidugi olin ma selle jutu jaoks pehmelt öeldes vale adressaat. Teisalt, aga kust tema pidi seda teadma, mida mina olen või ei ole hiljuti üle elanud.