uisuäss poriloigul

Soetasin endale uue telefoni, sest vana nutikas ei viitsinud enam isegi kõnesid vastu võtta. Nuti-funktsioonid ajasid tal üldse juhtme kokku. 

Kui uuele kaitseümbrise soetamiseks karbi avasin ja telefon sealt otse letile prantsatas, siis poemüüja lausa kiljatas; ja kui siis järgmisel päeval mõtlesin, et hea oleks üle kahekümne aasta uisutamist proovida - ja kukkusin pepuli ja telefon kukkus välja mu taskust ja ka sellest väikesest kotist, kus ma seda igaks juhuks hoian - otse jääle -, siis mõtlesin... mis ma siis ikka mõtlesin. Uisutada oli nii vahva. 

Meil käisid paar Sho kursavenda külas. Üks Indiast ja üks Bangladeshist ja nad ütlesid, et nad pärast lähevad uisutama ja võtavad ühe Nepaali poisi ka. Me pressisime end kaasa. 

Algkooli ajast mäletan, et kohe, kui tuli vahetund, ajasin uisud jalga, kihutasin õue ja siis uisutasin kooli ümber.... poriloikudel? Need pidid olema jäätunud loigud, seal ei olnud midagi muud. Ja vanasti mängisid lapsed ikka kuusekäbidega, eks ole.

Igatahes ma mäletan, et uisutamine tuli mul enda arvates väga hästi välja. Tundsin pisut uhkustki selle üle.

Aga pühapäeval Harju tänaval jääle astudes oli esimene üllatuslik mõte: see pole nii lihtne, kui ma mäletasin. Algul tundus asi päris lootusetu, aga lõpuks liikusin juba pea-aegu sama enesekindlalt kui väiksena loikudel.

Pühapäeval oli üle kümne kraadi sooja. Sall ja müts tundusid liiast. Uisutamine tegi isegi pisut higiseks. 

Aga ma olin juba enne pühapäeva külmetunud. Reedel pidas K sünnipäeva ja kui ma ütlesin, et külmetus tahab tulla, vastas ta hästi veenval toonil, et kui seepeale natuke alkoholi juua, siis läheb külmetus hullemaks, aga kui juua hästi palju, siis hakkab organismi immuunsüsteem täiel võimsusel tööle ja koos muude mürkidega peksab ka haiguse välja. 

Okei, ma päriselt ei uskunud teda, aga igatahes tegi K (näh, need esitähed on raske teema. K on teine inimene kui K) meile hot shotte, mis olid kuumad, nii et lausa külmaga võitluseks loodud. Aga hommikuks oli külmetus paraku siiski süvenenud. Ei joonud piisavalt.

Praeguseks on pea nii paks ja silmad vesised ja nüüd just ütlesin Joonasele: "Ma õpin praegu... mmm... koodima... mmm... Mark Zuckerbergi ja Angry Birdsi abiga." See on see code.org, eks.

Siis Joonas tutvustas mulle codeacademy lehte. Me mõlemad oleme haiged, Joonas jääb vist veel terveks nädalaks koju, nii et loodetavasti ta õpetab mind. 

Aga hea telefon on hea. Lubab mul muusikat mängida, üks äpp kogub kõik mu youtube'i pleilistid ka kokku ja ühistranspordis sooritan kõrvaklappide abil kadumistriki. (See siis eelmise postituse teema jätkuks.)

Siis, täna hakkasin telefonist kuulama loengut How to Start a Startup. K vist ka soovitas seda. Käisin koeraga tiiru ja kuulasin.

Eile olin õudselt tubli, hoolimata tatiajust. Kirjutasin üht äriplaani, mõtlesin asju teise äri tarbeks, toimetasin teksti, lugesin igasugu materjale ja tegin märkmeid ja... 

Võib-olla ma mõjun üldiselt nagu viimane luuser, aga ma tahan teile öelda, et ma ei ole. (Enam, vist.) Seepärast kannan  teile praegu lühidalt ette oma tublidest tegudest, et võiksite oma arvamust minust kujundada ja korrigeerida.  

J ja K pakuvad mulle nüüd kohe sooja hernesuppi, nii et baibaikin.