võtan maksimumi

Veel nati tagasi nimetasin end ärinaiseks.
Vahepeal kogusin natuke hoogu ja hakkasin end ärimutiks nimetama. Mutt - kiire ja asjalik, aga paraku pime. 

Nüüd on asi päris käest ära. 

Kui psühholoog täna küsis mu tegevusvaldkonna kohta, ütlesin, et olen ärihai. 

Mu lemmiklugu on J. Cole'i G.O.M.D. Get off my dick, bitch. Aga tõsiselt. Kuulan seda sada korda. 

Teisipäeval käisin jälle Töötukassas. Konsultant, kellele mu raamat meeldib, teatas delikaatselt, et mind on psühholoogi juurde suunatud. 

Ma kokutasin jälle "ah, ei, mul on tegelt vaimselt kõik korras, päriselt ka". Ma ei tea, miks ma üldse enam püüan. Ta teab, et ma olen mess. 

Aga psühholoogi soovitas mulle tegelikult karjäärinõustaja, sest ma esitasin talle küsimuse, mis tema sõnul pigem psühholoogi pädevusvaldkonda jääb. Küsimus kõlas umbes nii: kas ma olen loll, et korraga kaht äri ajan ja seejuures ka pereplaneerimist kaalun.

Aga kaheksa tundi mulle määrati ja plaanin sellest maksimumi võtta. 

Täna käisingi juba psühholoogi juures. Üks noormees oli, üllatuslikult. Mulle klapib ta lähenemine paremini kui selle, kelle juures detsembris korra käisin. 

Pärast kolmveerand tundi kestvat nuttu ajasin pöidlad püsti, et tegelikult on kõik mitte ainult hästi, vaid suurepärane.

Lausa nii suurepärane, et muret teeb ja järgmine seanss palun teil kaaluda, kas olen bipolaarne. 

Ükspäev viis Joonas prügi välja, kui kaks tüüpi jäid aia taha seisma ja näpuga näitama. Joonas, et mis toimub. Tüübid, et kena Saab. 

Kiitsid seda, kiitsid teist. Tõstsid jaki üles, mõlemal seljas Saabiklubi särk. Saabivennad, tuli välja.  

Tädipoeg kinkis mulle kunagi 1985. aasta Saabi. Sõitsin sellega nati ringi ja mitte kunagi ei jõudnud ma autoga kuhugi, vaid alati ma saaaaabusin. 

Aga siis tekkis tunne, et olen valmis millekski uuemaks. 

Valisime välja 1986. aasta Saabi. Selle kinkis ka tädipoeg. Ainult, et ma läksin siis Jaapanisse ära ja reaalselt sellega kunagi ei sõitnud. Seesama Saab seisabki aias. Pole nii rikkad, et korda teha, nii et mõtlesime maha müüa. Aga kahju on. Nii tuus auto oleks, kui tuuniks.

Nüüd J mõtleb, et äkki ikka putitaks teist. Päris saabivennaks ei taha saada, aga võib olla vend, kes putitab Saabi.

Mul pole midagi saabivennaks olemise vastu. Tädipoeg kinkis sünnipäevaks Saabiklubi termostassi. Jummala kena termos, ei leki, hoiab sooja.

Täna sõitsin sellega psühholoogi juurde, kohv kaasas. 

Bussiga sõitsin. Bussiuksest astus välja üks vanaproua, hästi südamlik. Siis tuli talle mingi küsimus meelde, mille ta bussijuhile esitas.

Ma kuulasin J. Cole'i, nii et ma ei tea täpselt, mida proua bussijuhilt küsis, aga bussijuht ei paistnud temaga suhelda viitsivat. Pani uksed kinni ja punuma.

Ma mõtlesin, et kui ma vanemaks saan, siis ma nii vihastan, kui keegi mind ainult seepärast tõsiselt ei võta, et ma vana olen.

Mõtlesin, et pean vanaduseks ettevalmistusi tegema. Ma arvan, et teen musta vöö ja lihtsalt annan roundhouse kick'i igaühele, kes mind dissib, kui ma 80 olen. Bitches. 

Ütlesin millelgi Joonasele, et aegluubis tundub kõik ägedam ja et ma tahan endale sellist kaamerat, millega slo-mo filmida saaks. Hiljem avastasin, et mu telefonil on selline funktsioon.

Ma pean veel harjutama, kuidas näppu mitte kaamerasilma ette panna, aga nüüd hakkan harrastama igapäevaseid slo-mo videoid Lonnist.