edusammud edu tarvis

Kuldnokamaffia ajab me aias mingit hämarat äri. Pidevalt on neid näha kavala näoga siia-sinna lendamas. 

Korra kiikusin aias, kui selja tagant kostus niisugust tuuseldamist, et hirm tuli peale.

Arvasin, et naabrinaine pühib lehti ja ühtlasi varjab end minu eest madala põõsa taga, aga pikemal uurimisel silmasin keset põõsastiku põrandat kuldnokka, kes julmalt lehti siia-sinna laiali pildus. Ja nad laulavad nii vingelt ikka.

Ma olen sel aastal vaadanud, kuidas kevad tuleb. Korralikult vaadanud ja näinud, kuidas lehed on nii pisikesed enne vihma ja juba nii suured kohe pärast vihma. 

Tõenäoliselt panen selliseid kevadasju tähele esimest või peaaegu esimest korda elus. 

Tavaliselt on kas must masendus või vähemalt stress või kurbus või hirm või ebakindlus mind just kevadeti pimestanud. 

Kaks kevadet kadusid mingite suurte katastroofide ja/või tragöödiate tõttu, kaks kuramuse makatöö pärast (esimesel korral loobusin ja lükkasin lõpetamise edasi), üks kindlasti bakatöö ja mitu lihtsalt kiirete eksamiperioodide tõttu. 

Lisaks veel vähemalt kolm kevadet kadus suure hirmu tõttu tuleviku ees - siis, kui esimest korda Jaapanist tagasi tulema pidin, kui baka läbi sai ja kui teist korda Jaapanisse minemiseks valmistusin. 

Ma üldse ei hakka kaheteistkümne kooliaasta kevadeid mainimagi. 

No mis värk sellega on ja kas mul on midagi viga?

Tragöödiad kõrvale jättes, siis selgelt on korduvaks mustriks kool ja selle rütmid. (Viga pole kunagi minus, vaid alati süsteemis, eks ole.) 

Jaapanis algab kooliaasta aprillist ja lõpeb veebruaris. Pool veebruari ja märts on vaba. August ja pool septembrit on ka vaba. Umbes nii vist, kooliti pisut erinev.

Mingis mõttes imelik korraldus, on ju 1. september ainus ja õige esimene koolipäev. 

Aga just selle kevadpimeduse vaimus ma hakkasin mõtlema, et äkki on nii loogilisem. Kevad on ju esimene aastaaaeg, tärkamine, algamine. Mitte sügis. Sügis on heal juhul lõpu algus.

Aga ega asi lõppe kooliga. Tõsised tööinimesed ka ei pruugi kevade tulekut tähele panna. Nii vähemalt räägitakse. Oih, puud on lehte läinud, oih, tulbid õitsevad, oih. Kõik see kipub üllatusena tulema. 

Kuigi kuus kuud on hambad ristis just kevadet oodatud. Kas pole nii? 

Niisiis, mul on käsil esimene tõeline kevad. Viimasel ajal kuulan koeraga jalutamas käies audioraamatuid. Ma nimelt võtsin luubi alla küsimuse, mida ette võtta, et rohkem raamatuid loeksin ja leidsin, et audioraamat lahendab järgmised probleemid: 

- mu kergesti väsivaid silmi pole vaja pingutada

- sellega saab tegeleda ükskõik kui kehvasti valgustatud ruumis, ka pimedas

- saab tegeleda samal ajal jalutades, joostes või aiatööd tehes, nõusid pestes, pesu kuivama pannes 

Raamatu kuulamine on isegi ägedam värk kui lugemine, sest jutustamine oli enne kirjutamist, lood enne kirjasõna. Jutustamine on elus. 

Ma ei tea, miks on mul vaja kõike põhjendada ja õigustada, aga on, sest ma olen lihtsalt selline põhjendaja ja õigustaja, sest...

Regasin end lehel scribd.com ja nüüd loen vastavalt tujule korraga seda ja teist ja kolmandat. Muuseas Elizabeth Gilberti raamatut "Committed", mis õhutab neid naisi, kes tema esimesest raamatust inspireeritult lahutuse käsile võtsid, nüüd endale uue kaaslase leidma ja talle pühenduma. 

Nali naljaks, tegelikult mitte. Või siiski.

Julgen öelda, et iga kaaslasele pühendunud inimene on tõenäoliselt valdava osa raamatu mõttekäikudega juba isiklikult tuttav. Või olen ma lihtsalt nii special.   

Aga mõni asi on uus ka, näiteks huvitav fakt, et esimene abielunõustamise keskus loodi rassipuhtuse edendamiseks eugeenikute poolt. Esiteks Saksamaal, hiljem USAs.  

Abielu lõputut kujunemislugu kirjeldab raamat ülevaatlikult ja ka selle taustal on "traditsiooniliste väärtuste kaitsmine" üks kurbnaljakas lugu, aga see on juba teine teema. 

Ehk et täna kannan ette, et ma näen kevadet ja kuulan raamatuid. 

Edasi väärib märkimist, et ma hankisin endale kollased kummikindad ja esimest korda elus pesen ma nüüd nõusid kindad käes. Mul pole kunagi olnud mingit maniküüri, mida kaitsta ja ma pole end käte teemaga eriti vaevanud, aga ei tea, mis sel talvel juhtus, et kätele kuivusest lausa haavandid tekkisid. Kollaste kinnasteni jõudmine võttis muidugi kuid ja kuid.  

Ja viimane oluline asi - ma hakkasin jälle trenni tegema. Pean sellega iga päev tegelema, muidu ei tegele üldse. Lihtsam on teha midagi iga päev kui iga nädal, tundub. 

Alustasin nati liiga äkilise ülakehatrenniga, nii et pärast oli mitu päeva päris valus olla. Aga nüüd olen teinud pilatest veel ja veel ja Stellaga käime ujumas kah. Tähendab, oleme kahel korral käinud. Aga läheme veel. Saunamõnud ja värgid. Eile nägin kunstrindu.

Kui ma ujun konna, siis käed teevad palju tööd, aga jalad sugugi mitte. Mõtlesin, et kõigepealt teen pilatest jalgadele ja pepule ja siis lähen ujun õlgadele ja kätele. 

Nii tegin, kõik oli suurepärane.