koostöö

Mul oli viimasel ajal võimalus põhjalikult blogimise üle mõtiskleda, sest postkasti potsas kiri pealkirjaga "koostöö" ja pakkumiseks, et ma võiks blogis reklaamida üht verivärsket ettevõtet.

Mõtlesin, et mul pole nii palju klikke kui vaja ja ehk ajas ülipopulaarne vaarema postitus ärimehi lihtsalt segadusse, aga oletasin, et küllap neil on ülevaade statistikast juba olemas ja selle põhjal pakkumise tegidki. 

Nad kirjutasid, et ma võiks välja valida mõne nende parfüümidest ja siis postitaks sellest mingi jutu. 

Juhuu, tasuta parfüüm! Kuidas üldse kirjutada lõhnadest. Mulle ei tule praegu ühtki teemat pähe, millest oleks veel igavam kirjutada kui parfüümidest. 

Pea kõik kehahooldusvahendid mu kodus on lõhnatud, alates dušigeelist, lõpetades deodorandiga. 

Hea lõhn on hõbe, lõhnatus kuld.

  

Tõenäoliselt on ka Sho suhtumine mulle mõju avaldanud, sest ta vanasti armastas ikka rõhutada, kui tundlikud "nemad, jaapanlased" lõhnade suhtes on.

Seda küll, olen kuulnud enam kui korra lugusid, kuidas väljamaalane on end pidulikult lõhnastanud, jaapanlased aga hinge kinni hoiavad ja hiljem aknad pärani tuba tuulutavad. Või teeb boss väljamaalasest töötajale delikaatse ent siiski solvava isikliku märkuse, mis algab, nagu ka Sho jutt, fraasiga "meie, jaapanlased".

Tokyo tipptunni rongis tihedalt inimeste vahele surutuna olin ma päris tänulik, et lisaks kõigele muule ei segunenud mu ninas korraga tuhande inimese ideed heast lõhnast. 

Igasugust silma- ja kõrvamüra on olemas ja hea, kui nina vähemalt rahule jäetakse.

Pika jutu mõte: parfüümipakkumine oli ikka täitsa mööda. Aga siiski, minul kui värskel ärihail on teiste värskete ärihaide suhtes kaastunne tekkinud. Teate, kui palju julgust ja ettevõtlikkust see nõuab! Novot ja ma mõtlesin, et äkki saan ikkagi neid aidata. 

Kirjutasin, et palun mitte ilutooteid, aga kui te pakute mulle mingit köögitehnikat, näiteks, siis oleks tore ja siis saaks reklaampostitus ka siiras. Sobiks blender või mahlapress või midagi. Panen aiasaadused kõik sisse ja kilkan blogis siirast rõõmust.

Sattusin kohe hoogu ja hakkasin üldisemat blogiturundusnõu andma. Soovitasin, et kõikidele blogijatele ei tasu parfüüme pakkuda, sest blogid on erinevad ja on oht, et poppide blogide lugejaskond suuresti kattub, tekib tüdimus ja trots ja kasu ei miskit.

Tuligi vastus, et see on fantastiline idee ja valigu ma ükskõik mida. Ma mõtlesin, et kui ükskõik mille valin, lähevad nad kohe pankrotti. 

(Vahemärkus: ma teeks peaaegu ükskõik mida või vähemalt kaaluks ükskõik mille tegemist, kui keegi mulle selle eest nõudepesumasina annaks. Ma arvan, et nõudepesumasin muudaks mu elu, päriselt. Aga selle eest praegu raha välja käia tundub vastutustundetu. Vaatab, kaua ma veel vastu pean.)

Kirjutasin, et andku mulle ikka mingi summapiir ja selleks sai 50 eurot.

Aga kuigi ma olin end veennud, et värskele ärihaile teene tegemine on hea asi, oli mul koguaeg natuke nõme tunne ja ma teadsin täpselt, miks: reklaampostituse kirjutamine on rohkem ebameeldiv kui tasuta blender on meeldiv. 

Ah, ma ei tea. Olen vist välja kasvanud mentaliteedist, et kui tasuta saab, siis peab kindlasti võtma. Nagu 90ndatel, kui all-you-can-eat oli fraas, mida tõsiselt võeti. Kruiisilaeva Rootsi lauas söödi oksendamiseni ja lisaks topiti taskud saia ja krevette täis.

Misjaoks ometi. Pole vaja. Ma võin endale selle blenderi ju ise osta. Käia välja 50 eurot, et seda reklaampostitust mitte kirjutada, tundus tegelikult parem idee. 

Siis saingi aru, et ma olen natuke loll.

Blogimine on mu ainus korralik hobi. Raske on leida selliseid tegevusi, mis tõesti rahuldust pakuvad ja kui need leitud, siis, ütleb minu kogemus, tuleks asjasse delikaatselt suhtuda. Kulunud sõnu kasutades, piir armastuse ja vihkamise vahel on õhuke.

Tasuta lõhnaküünlad, huulepulgad, parfüümid, mingid väikesed vidinad... Ei jõua ära imestada, mille eest blogijad oma meepoti tõrvatilgaga ära rikkuma nõustuvad. (Täna on rahvusvaheline kulunud fraaside ülekasutuspäev.)  

Mõned kuud tagasi kandideerisin mingitele kirjutamisega seotud töödele ja siis ema küsis: oled sa ikka kindel, et tahad oma rõõmu muuta kohustuseks. 

See oli nii hea märkus. Kui oled suutnud tuvastada ühe rõõmu ja rahulduse allika, siis miks peaks seda laskma okupeerida kohustuse, kompleksi ja vastumeelsusega. 

Kokkuvõttes lahenes asi niiviisi: uues kirjas öeldi, et ups, meil ununes algul küsida, palju blogil päevas klikke on. (No tõesti.) Saatsin info, nad ütlesid, et sellest on vähe, taganesid koostööst ja ma hingasin kergendatult. Muidugi oleks selgus majja võinud tulla umbes viis kirjavahetust varem, aga tegijal ikka juhtub.

Ma olin mingi 6 protsenti solvunud ka. Ah, et minu blogi pole vääriline. Pean rohkem klikke püüdma, et blenderi vääriliseks saada. Hea nali.

Aga aga aga: blogi pole mingi orjapäevik, mida klikkide nimel iga päev täitma peab. Treima mingit... No kelle jaoks ometi. 

Kui suurt raha just mängus pole. Vahel on ka. Suure raha eest müün hinge. Tehke vaid pakkumine.

Kogu see üritus lükkas mind aga mõistmisele: selle blogi pean kaitse alla võtma. Tegevus, mis pakub rõõmu, on ohustatud liik.