Ta oli selline kaval mees. Jutuks tuli, et ma olin vahepeal Jaapanis. Tegelikult ei tegele ma selles osas taksojuhtide süstemaatilise teavitustööga. Aga miskipärast oli seekord teemaks.
Siis ta võttis maksmiseks mu pangakaardi (kus on mu nimi ju kirjas) ja ütles, et on tõesti jaapanipärane perenimi. Ütles veel mingi sõna, mis kõlas nagu Yano valesti hääldatuna.
Ma parandasin: Yano.
Ta ütles: päriselt ongi jaapani nimi ve.
Ta oli niisama bluffinud tegelikult, öelnud mingi suvalise jaapanipärase tähekombo. Selline naljamees oli.
Siis küsiski, kuidas Jaapani mehed on.
Ma vastasin: ma ei tea, kuidas Jaapani mehed on.
Ütles, et mul on armeenia aktsent. Ma läksin täitsa endast välja. Siis ütles jälle, et ta tegi nalja, pole mingit aktsenti. Aga see pole enam üldse naljakas.
Kaks jutukest teile, et ma oma moraalipalliga ikka ilusa värava lööks.
Esiteks rääkis J ükspäev, kuidas ta Jaapanisse minnes lubas endale, et ta Jaapani meest küll ei võta, sest need on sellised ja sellised ja sellised.
Hiljem leidis endale Eesti mehe, kes oli just selline ja selline ja selline, nagu ta kartis Jaapani mehe olevat. Ise Eesti mees.
Teine lugu on selline, et me laupäeval tegime lõket ja grillisime. Eriliselt mõnus õhtu oli.
Sho aga istus toas ja tuupis.
Pealtnäha kõik kehtis: laupäeva õhtu, normaalne inimene grillib õues, aga tema tuubib jälle nagu jaapanlane.
Jaapanlased ju õpivadki alati naeruväärselt usinalt ja Sho vastas niiviisi täpselt sellele pikale sirgele joonele, mida nimetatakse jaapanlaselikkuseks ja millest vasakule-paremale kõrvalekallet mõõdetakse ühikutes "kuigi ta on jaapanlane".
Aga kui nüüd võrrandisse lisada, et mai on tudengile sessikuu ja et laupäev oli tal kodutöö tähtaeg, sai Sho tuupimine täiesti igavaks ja universaalseks viimase minuti üliõpilaskäitumiseks.
See asjaolu, mis röövis meilt kõigilt võimaluse öelda "jaapanlased on sellised", tegi meid pahuraks.
Taksojuhile ei osanud Jaapani meeste kohta ka midagi vastata, deem. Topeltpahur.
Mis me neist moraalilugudest nüüd õppisime.
Pealtnäha kõik kehtis: laupäeva õhtu, normaalne inimene grillib õues, aga tema tuubib jälle nagu jaapanlane.
Jaapanlased ju õpivadki alati naeruväärselt usinalt ja Sho vastas niiviisi täpselt sellele pikale sirgele joonele, mida nimetatakse jaapanlaselikkuseks ja millest vasakule-paremale kõrvalekallet mõõdetakse ühikutes "kuigi ta on jaapanlane".
Aga kui nüüd võrrandisse lisada, et mai on tudengile sessikuu ja et laupäev oli tal kodutöö tähtaeg, sai Sho tuupimine täiesti igavaks ja universaalseks viimase minuti üliõpilaskäitumiseks.
See asjaolu, mis röövis meilt kõigilt võimaluse öelda "jaapanlased on sellised", tegi meid pahuraks.
Taksojuhile ei osanud Jaapani meeste kohta ka midagi vastata, deem. Topeltpahur.
Mis me neist moraalilugudest nüüd õppisime.
Netis oli selline video, hõhõõ.
seda, et koerale olete kooki andnud ja see on üks nõme eestlaslikus ... mis teeb koera kõhule liiga :(
VastaKustutaJutt oli arusaadav tagant ettepoole lugedes aga üks pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna ... koer on kannataja :(
Ja veel šokolaadiga kooki .. :(
Me ei toida oma koerale mingit kooki. Eriti veel mitte sellist, mis raske vaevaga Jaapanist saadetud. See on rohelise tee ja kinako puru segu, millest ta sai osa just nii palju kui ninal paistab.
VastaKustutaÜldiselt sööb ta kvaliteetset koeratoitu ja vahel natuke putru ka.
Šokolaadi teemal ka.
VastaKustutaSee on koertele tõesti mürk. Sho ostis ükskord lemmikloomapoest nii-öelda koerte šokolaadi. Mõtlesime, et šoksi kujuga ja šoksi moodi pakitud, aga sisu ikka koerale sobiv.
Alles koju jõudes lugesime pakendilt, et seal on tõepoolest nii kakaod kui suhkrut sees. Natuke ainult, aga ikka. No misjaoks. Täitsa üllatav. Ei saanudki Lonni oma nänni kätte, prügikasti läks.
Muide, sellel pildil šoksi pole. See on selline tarretise moodi magustoit. Nagu eelpool mainitud, kinako ja matcha pulbri segu on peal.
See "nõme eestlaslikkus". Ma niiiiiii loodan, et sa selle postituse kontekstis kasutad seda fraasi irooniliselt. Või on asi lihtsalt tagant ettepoole lugemises.
VastaKustutaMuidu kaoks mu viimanegi lootusekiir, et sõnade abil on mõtteid võimalik vahetada. :(
Ahh, ma oleks võinud selle kõik ühte kommentaari kirjutada, aga ununes.
"Keel on inimesele antud oma mõtete varjamiseks" (o wilde, vist.)
VastaKustutaKõlab küll nagu Wilde. Aga mis siis saab, kui tahad mõtet edasi anda? :p
VastaKustutaOled vakka, hästi ilmekalt. Kui on tark kaaslane, saab aru. Kui on eestlaslikult tuim mölakas, siis polnudki vaja talle midagi öelda.
VastaKustuta(igaks juhuks mainin ära, et iroonia)
Haha! Olen proovinud, tulemuseks täielik läbikukkumine.
VastaKustutaBlogikeskkonnas on ilmeka vaikimise edu ebatõenäoline, nii et ei hakka vist katsetama. Jätkan sõnadega riskimist.
Head pildid :D
VastaKustuta