kaks sündmust, üks tipp- ja teine piinlik

Kreegipuu me aias täitsa helendab.

Eile sain osa tippsündmusest Eesti ja maailma muusika- ja teatriloos. Sattusin Pärdi ja Wilsoni "Aadama passiooni" vaatama, sest K makatähtaeg kukkus ja muidu oleks ta juba sügisel soetatud pilet raisku läinud.

Pool publikut oli tuntud näod, palju välismaiseid külalisi, president, hipsterid. Kabareetantsijate moodi neiud jagasid mingit peent pulgajäätist, telekanalid kohal. 

Seda  kõike nähes sain hilinemisega aru, et K oli mulle mitte lihtsalt etenduse, vaid esika pileti kinkinud.

Siis kahetsesin, et Saaremaa vee pudelit peos hoidsin. Oleks pidanud seekord Eviani või midagi peent valima.

Wilsoni kohta õppisin ma kunagi 2007. aastal Jaapanis ühes doktoriseminaris, kuhu ma oma baka-häbematusega trügisin. Hamletmachine-midagi ja kabukilt laenatud hanamichi-midagi jäi meelde. 

Visuaal oli igal hetkel ilus, Pärdi muusika võlub endiselt, nii et kõik on hästi. Ma istusin suht taga, orkestrile lähedal ja lavast kaugel. Mulle meeldis nii.

Lava oli täpselt selline nagu vaade lennukiaknast. Need pilved ja see valguskuma. 

Laval oli alasti mees. See pidi olema Aadam paradiisis.

Kui ma esimesed korrad lennukiga sõitsin, siis ma tõsimeeli mõtlesin, et paradiis peabki siin, pilve peal olema. See tundus nii fantastiline ja ilus, nii et vahtisin tundide kaupa lennukiaknast välja.

Wilson on kindlasti ka palju lennukiga sõitnud...

Näh, ma nüüd mõnitan mõnitamatut.

Eelnevale tasakaaluks piinlik lugu minu tänasest pärastlõunast.

Käisin nimelt kohalikus poes ringi, aga ei leinud, kus kondoome müüakse. Ja sellistes situatsioonides võib juhtuda, et mul tuleb pähe mõte: teeks sotsiaalse katse. Et küsiks müüjalt, kus kondoomid on ja ühtlasi vaataks, kuidas ta reageerib. 

Esiteks meeldib mulle niiviisi katsetada, teiseks olen selles osas suht süüdimatu ja kolmandaks saab minu puhul tihtipeale laiskus piinlikkusest võitu. (Ma ei viitsi edasi otsida, veel vähem viitsin selle ilmaga teise poodi minna.) Kui mingi sotsiaalse eksperimendi variant siis veel õhus on, tahan katsetada.

Küsisin naiselt, kes riiulite vahel asjatas, et kust ma kondoome leida võiks. 

Ta reageeris väga tublilt. Maksimumpunktid talle. 

Varjas üllatuse osavalt, hakkas otsima, et siin riiulis peaks olema. Aga siis ei leidnud ja ütles, et äkki peaks kelleltki targemalt küsima. Võimalik, et ta kasutas veel sõna "müüja", aga ma ei kuulnud hästi.

Siis märkasin, et ta ei kanna vormiriideid. Poemüüjad kannavad vormiriideid. 

Ma ei ole päris kindel, aga võimalik, et küsisin lihtsalt teiselt kliendilt, et kus kondoome saab. Ja tema arvas tõenäoliselt, et ma olen 14aastane ja ta on saanud ülesande mind aidata, sest muidu võib see tekitada minus trauma, mis omakorda võtab mult julguse tulevikus kondoome osta, mis omakorda võib lõppeda alaealise soovimatu rasestumisega. 

Oli ka võimalus, et ta oli poes mingit asja kontrollimas. Polnud päris klient, aga kohalik müüja ka mitte. Sest ta asjatas seal ju niiviisi. Igatahes oli eksperimendi tulemus selline, et mul ikkagi hakkas iga hetkega järjest piinlikum ja hakkasin mõtlema, et varsti ta hüüab lahkelt üle poe "laps tahab kondoome, aidake!" ja Eesti on tegelikult väike ja kindlasti on mul temaga ühiseid FB-sõpru. Lahkusin poest varsti, ilma midagi soetamata.

Ah, ma olen lihtsalt väsinud. Ma ei viitsi ega jaksa ega suuda asju teha. 

Ei tea, keda süüdistada. Ilma või inimesi või kedagi. Ennast küll mitte. Kuigi ma just täna lõpetasin raamatu "The Great Gatsby" kuulamise ja jätsin meelde aktuaalse tsitaadi: I'm thirty. I'm five years too old to lie to myself and call it honor. 

Oh, kuidas tahaks praegu 25 olla.