igavad vestlused on igavad

Tuleb idee, mõtlen kirja panna, aga siis idee juba läheb ja ma mõtlen, et miks peaks.

Esiteks, blogiauhindadel sain lausa kuuskümmend häält ehk vist 12. koha lemmikblogi kategoorias - mis on selgelt ainus tõeliselt oluline kategooria. Aitäh selle eest!

Teiseks, ma tahan, et mu elu soundtrack oleks see:


Don't worry, do your best!
Picnic kibun feel so good!
Sutekina afternoon!

Ja samas vaimus edasi.
Või vähemalt see:



Aga mis siis ikkagi on mu elu soundtrack? Loll küsimus, sellist asja pole olemas.

Tegin ükspäev rabarberikooki. Retsept käib nii:

Kõigepealt soeta poest need koostisosad, mis sa juba varem soetasid, aga miskipärast osaliselt lihtsalt ära sõid ja mistõttu sul pool päeva paha olla oli.
Siis pühi köögipõrand koerakarvadest puhtaks.
Siis pane kõrvaklappidesse Milan Kundera "Olemise talumatu kergus", mine aeda rabarberijahile ja tee kook valmis.

Mul käisid lapsed kasvuhoonesse tomateid, kurke ja pipraid istutamas. Siis grillisime ja rääkisime Jaapanist.
Kolm olid üheksandas klassis, üks seitsmendas ja üks kuuendas. Minust poole nooremad või rohkem, kuigi täitsa M-suuruses inimesed.

Ma mõtlesin, et midagi on neil ikka teisiti kui mul ja siis sõnastasin vastused:

1) nad pole nii küünilised kui mina. (Tahtsin siia sulgudesse panna, et once sa hakkad küünikuks, you'll never go back. Guugeldasin teemat lootuses, et keegi on tulnud parema riimiga välja, aga vastuseks sain vaid erinevaid juhiseid, kuidas loobuda küünilisusest. Tegin omad järeldused.)

2) nad teavad edu valemit peast ja unepealt. (Ma teadsin ka. Aga naljaks lugu, et üks hetk unustad ära ja siis ei tule see sulle enam iial meelde. Nagu poleks kunagi teadnudki.)

Siis oli üks huvitav asi veel. See polnud mu ja nende erinevus. Vastupidi.

3) nad mõtlesid, et neil on hästi kiire ja et nad on juba napilt maha jäämas saavutamise võimalustest.
Kuigi üks oli endale juba väga heal tasemel jaapani keele selgeks õpetanud ja teised ka üpriski. Endal keskkool alles ees.

Jutu mõte, mu noored lugejad, on siin: aega on, te olete suurepärased ja juba palju jõudnud. Mitte üks rong pole veel läinud. Või kui on, siis mingi väike protsent kõikidest - peamiselt need rongid, mis teid Paganiniks pidid sõidutama.
Võtke rahulikult ja tehke asju rõõmuga.

Kui noored teavad edu valemit, siis kolumblased teavad õnne valemit, tuli välja.
Nad käisid meil külas, see oli juba mitu nädalat tagasi. Nii toredad, soojad ja sõbralikud.
Grillisime ja ma ütlesin, et ma tahan teada kõike Kolumbiast.
Nad ütlesid, et avameelne suhtlus kahe esimest korda kohtuva inimese vahel on normaalne. Ma mõtlesin, et Kolumbia sobib mulle. Sest ma ei viitsi teisiti.
Sho ütles pärast: sa küsisid poistelt igasugu põnevaid küsimusi.
Ma vastasin: igavad vestlused on igavad.
See on nüüd mu uus moto.

Kui paar aastat tagasi Apollos "Minu Tokyo" esitlus toimus, siis Susi nautis mu juttu niiviisi.

Avameelne suhtlus võõrastega on minu teema - muidu poleks mu blogi. Pean vahemärkusena ütlema, et kuna ma mingitest asjadest räägin blogis avameelselt, võib ekslik mulje jääda, et ma räägin kõigest. Pole nii.

Küsisin, mille üle nad kolumblastena uhkust tunnevad ja nad ütlesid, et kolumblased on õnnelik rahvas. Vanad ja noored, kõik oskavad olla õnnelikud. Statistika toetab nende väidet.
Nad rääkisid, kuidas nende vanemad on õnnelikud ja vanavanemate silmad säravad ja...

Ma tean, et need on kõik sellised laused, mida vasakult ja paremalt aeg-ajalt kostab. Aga ma olen sel teemal kuidagi tundlik ja poiste juttu kuulates mõtlesin: õnnetu olla on väga kurnav.
Kui on inimesed, kes oskavad olla õnnelikud, siis koka ja korruptsioon on suht teisejärguline teema.