05.06.15

nõudepesumasin ehk naised on vabad

Appiappiappiappiappi me ostsime nõudepesumasina.
Naised on vabad, päriselt vabad! Tööstusrevolutsiooni suurima leiutise abil murdsime me, rikkad valged naised, pesupesu ikkest end juba aastakümneid tagasi välja. 
Aga nõudepesu on vähemalt minu suguvõsa kummitanud 21. sajandi esimeste kümnenditeni välja. 

Ma teen tegelikult korraga nalja ja liiga, sest vähemalt meie kodus on pesemine suht tasakaalukalt Sho ja mu vahel jagunenud. 
Aga nüüd! Naised ja mehed on vabad! 
Vaade koerale basseinist
K ütles, et ta ei saa aru, miks nõudepesumasinat üldse vaja on, tal pole pesemisega mingit probleemi. Aga meil on ja mitte ainult seepärast, et me laisad ja lohakad oleme. Lisaks on meil väga väike boiler, millest jätkub napilt meile kahele õhtul duši all käimiseks. 
Kui õhtul kell kaheksa nõusid pesta, on jama majas. 
Nii jäävad mustad nõud hommikuni ja siis tuleb ärgates astuda kööki, kus heal juhul vaid kraanikauss nõusid täis on. Halvemal juhul ka laua-, pliidi-, ja pesumasinapealsed pinnad. 
Aga nüüd seda muret pole. All is well

Masina valisin nii välja, et meil oli T'ga vaja üht asja ajada, aga pärast oli tal vaja Ülemiste Keskuses teist asja ajada ja ma sõitsin autoga niisama tiiru kaasa enne, kui ta mu koduni tõi. Kuni ta toimetas, vaatasin nõudepesumasinaid. 
Seal oli kohe üks ilus ja sobiv ja müüja vastas mulle lahkelt ja põhjalikult ja andis nõu. (Ennetavalt, tänases postituses tuleb juttu kokku lausa kolmest müüjast, kes olid niiiii abiks, et oh.)
Nii helistasin Shole, et leidsin hoobilt sobiva masina ja kas võin selle kohe ära osta, sest siis ei pea me enam aega ja vaeva sellele kulutama. Sho ütles okei ja järgmisel päeval masin jõudiski. 

Siis oli paar päeva selline situatsioon, nagu hullumaja basseini anekdoodis.
Ma ei tea, miks mulle lapsena hullumaja-anekdoodid meeldisid. 
Aga see lugu on, kuidas hullud hullavad hullumaja värske basseini ääres. Hüppavad peakat ja pommi ja üks ütleb, vaimustunult, et praegu on väga äge, aga kujutate ette, kui veel vesi ka sisse lastakse. 
Lapsepõlves naersin selle peale: ha-ha-ha.

Midagi sellist oli mul nõudepesumasinaga. Paigutasin ta oma kohale, kiitsin kõigile, uurisin seest ja väljast, rõõmustasin. Ainult, et kasutada ei saanud, sest veesüsteemiga ühendamine tundus nii tülikas ja meil Shoga on mõlemal kiired ajad. 

Eile mõtlesin, et aitab ja võtsin asja kätte. Kimasin jalgrattal vastu tuult remondipoodi ja seletasin, et seal, kust praegu tuleb vesi pesumasinasse, peab tulema kaks vett, teine nõudekasse. Ja ära minema peab samuti. 

Ja üks naisterahvas, hästi sõbralik ja vastutulelik ja abivalmis, hakkas igasugustest juppidest kombineerima mulle vajalikku asja. See oli täielik pusle, tükkide otsimine lõpututelt riiulitelt ja siis nende sobitamine, suur peamurdmine. 

Kõik oli tore, aga siis ta küsis: kas sul mehekätt ka kodus on? 
Ütlesin: on, aga... ei noh, muidugi kaks pead on kaks pead, aga...

Ma mõtlesin, et meil siin kahekesi on girl power või midagi. Emantsipeerunud naine ühendab end torude kokku ühendamise abil lahti nõudepesu ikkest. 

Koju läksin rongi- ja rattasõitu kombineerides. Sho oli Tartus eksamil ja pidi hilja jõudma, nii et hakkasin üksi torusid ühendama. Panin kraani paika, aga äravoolutoru suurused ei klappinud. 

Helistasin nüüd poodi ja palusin, et kas ma saan selle lahke naisega rääkida. Aga naist ei olnud enam, oli üks lahke mees, kellele ma siis kõike seletada püüdsin ja seejuures näiteks surmkindlalt väitsin, et meil läheb aiavoolik köögipõranda alt ja sellesse on vaja nõude- ja pesumasin ühendada. 

Õnneks meil siiski aiavoolik installitud pole, selgus hiljem. See on ikka teist sorti voolik. 

Pistsin nüüd taskusse igasugused vahejupid, mis mul juba olemas olid ja need jupid, mis soetasin, aga mis senistega kokku ei läinud ja kombineerisin ratta ja rongiga jälle poodi. 
Seal oli see telefonimees, ka hästi südamlik ja abivalmis. No täitsa lõpp, noh, kui head inimesed. 

MacGyver'i stiilis hakkas pihta jälle suur nuputamine ja uus torujuppide kombineerimine. Soetasin endale veel viis juppi (nii valget, musta, sinist kui metalset karva).

Müüja aga küsis: kas teil mees ka majas on? 
Kuna see oli juba teine kord, siis ei saanud ma asja päris nii jätta ja küsisin sama soojal toonil vastu: aga mida mehel siis rohkem on kui naisel, peale toore jõu? 
Ta: nojah... Kas toruteipi oskate panna? (Ärgem unustagem dialoogi sooja ja lahket tooni.)
Ma: Muidugi oskan! 
Ta: ohoh! 
Siis ta ütles: see on päris keeruline, ma olen pidanud ikka palju harjutama. Ükskord keerasin toru katki selle pärast, et teipi panin valesti. 

Pean ütlema, et olude sunnil ja argumendi huvides ma natuke valetasin müüjale. Tegelikult ma ei olnud kindel, kas ikka oskan toruteipi panna ja kui koju tagasi läksin, siis keerasin torud lahti ja panin teipi uuesti ja korralikumalt. Igaks juhuks. 

Igatahes müüjal hakkas minust natuke kahju (vaene naine, paneb üksi torusid) ja ta seletas mulle täpselt, kuidas need ühendada tuleb ja isegi ühendas poes juba võimalikud jupid ära. 

Ma ei saanud päris rahu ja ütlesin, et no tegelikult mees on majas küll, aga ma ei saa aru, mis mul peaks puudu jääma. 
Ta ütles, soojalt ja imetlevalt: ei, väga huvitav. Haruldane lihtsalt, et mees saadab naise poodi torude järele. 

Ma naeratasin ka soojalt ja mõtlesin: no mida sõnastust. Mees ei saada mind kuhugi. Ise tulin.  

Mul oli juba naljakas, sest see dissonants ajas juhtme kokku.  Südamlik  noormees oli mulle abiks ja suhtles ka nii toredasti. Aga samas olid ta sõnad nii süütult ebaõiglased - nüüd juba nii minu kui ka mu mehe suhtes -, et ma ei teadnud, mida peale hakata. 

Kodus ühendasin kõik jupid, aga mul polnud õiget tööriista, et need ikka täiel jõul kokku suruda ja pidevalt venisid veetilgad torude vahelt läbi. Võtsin jälle lahti, ühendasin jälle, võtsin lahti, ühendasin jälle.
Ma olin nii vihane ja väsinud ja kui Joonas ja K ja S koputasid uksele, siis ma ütlesin, pliiiiiiiiiiis aidake. Joonas tõi vajaliku tööriista (mis tema korrusel end peitis) ja teipis torusid natuke paremini ja keeras need tugevasti kinni. 
Mul oli nagu et aitäh, aga fakkk, noh. 

Kui kõik valmis, astus uksest sisse Sho. Joonas, tööriistad käes ja asjalik nägu peas seisis seal ja ma pidin peaaegu nutma hakkama: Sho, sa ei tea, tegelikult mina, emantsipeerunud naine, tegin kõik ise. Peaaegu kõik!

Täna hommikul panin eilsed mustad nõud, mis spetsiaalselt sellisena tänase suursündmuse tarvis säilitasin, kõik pessu. Ladusin need asjalikult masinasse, valisin programmi. 
Mis ma oma uue vaba ajaga peale võiks hakata?
Mõtlesin: nüüd jääb lihtsalt diivanile potsatada ja hommikust kohvi ja juustuvõileiba nautida. 
Hakkasin võikusid tegema, aga siis: fak, juustunuga on nõudepesumasinas.
Programm kestab veel 2:24 aega. 
Mõistsin, et kõigel on oma head ja vead ja nüsisin endale noaga juustuviilaka.


10 kommentaari:

  1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  2. Maitsev postitus! Rõõmustasin kaasa ja naersin ekraani taga laginal.

    VastaKustuta
  3. :D jaa, sain nutta ja naerda isegi

    VastaKustuta
  4. Correct me, if I'm (w)rong, aga ma olen 200% kindel, et Maarja-chani vastu on 99% inimesi lahked - tegemist siiski ju noore atraktiivse naisega :D ja tähte närides - naistel võib olla rohkem teadmisi (sõltuvalt valdkonnast) ja nad võivad olla emotsionaalselt tugevamad, aga füüsiisest jõust, nagu ka antud shituvatsioonis, jäävad nad siiski meestele alla :D

    VastaKustuta
  5. Meeldivale teenindusele aitab omapoolne meeldiv suhtumine kindlasti kaasa. Raske on jääda vastutulelikuks, kui teine pool on sitapea.

    VastaKustuta
  6. :D :D, nii tore lugu!
    Muide, juustunoa asjus - ma ise tõmban sel juhul nõudepesumasina ukse lahti ja õngitsen vajamineva tarviku välja ja pesen käsitsi.
    Tuli veel meelde, et hiljuti pojale jalgratast ostes küsiti ka mult kena naeratuse saatel, et kas meespool on olemas, et siis ei pea poes jalgrattakella ja jalgrattalukuhoidjat (käis krõpsuga toru ümber) paigaldama, et mees saab ära teha :D Ega ei oska midagi öelda küll selle peale, nagu tahaks, aga mida seal meeldiva vestluse käigus ikka tõestama hakata :))))

    VastaKustuta
  7. Kas keset programmi võib ukse lahti tõmmata? Uputust ei tule?

    Aga jah, see lahke "kas meest ka on" on nii tüüpiline, et naerma ajab.
    Aga kui näiteks mõni on äsja lahku läinud või põeb, et pole kaaslast leidnud või on mees surnud või haige või... Kui siis küsitakse, kas meest ka on, mõjub see nii mitmes mõttes halvasti.

    VastaKustuta
  8. Ei tule, jah, uputust. Ta peatub automaatselt ja pärast tegutseb automaatselt edasi. Vahel läheb vaja :)

    VastaKustuta
  9. Ja mina vahel suskan ka natukene hiljem veel mõne asja masinasse. Lihtsalt väga kiiresti pole mõtet ust lahti tõmmata, siis võivad jah mõned pritsmed välja tulla (oleneb mida masin parasjagu teeb).

    VastaKustuta
  10. Suurepärane, mulle tundus juba, et masina sisse lülitamine on nii saatuslik otsus, et selle tegemist tuleb eelnevalt põhjalikult kaaluda.

    VastaKustuta