Käisin kioskis pitsa järel. Kioskiaknast mängis kõvasti raadio ja seal üks mees seletas, kuidas mustanahalised on rassina inimarengu varasemas etapis, mis tähendab, et nende hing on välja kujunemata. Hästi hingestatult, tõde täis häälega rääkis.
Ma pole sihukest esoteerilist rassismi varem kohanud.
Kujutlen, kuidas kõneleja on omale haakristi õlale tätoveerinud, aga kui keegi sellele osutab, siis solvub, et sel pole Hitleriga mitte mingit seost, kuidas te võite üldse midagi sellist eeldada! Tegu on hoopis iidse kosmilist väge täis sümboliga.
Kosmilisest rääkides, siis mul tekkis võõrasse universumisse sattumise tunne. Korraks oli ajus justkui vaakum ja siis mõtlesin, kas on mõtet üldse kuidagi reageerida ja kui, siis kuidas. Ütlesin pitsamehele loiult: te kuulate nii rumalat juttu.
Ta ütles: ah see niisama taustaks. Ära pane tähele. Ütles, et vahel on imelikud jutud raadios. Ei tasu end sellest segada lasta.
"Mis raadio see on?"
"Nõmme raadio."
Kuulujutud räägivad, et tegu mitteametliku hullumajaga, aga see oli esimene kord, kui oma kõrvaga kuulsin.
Pitsamees oli hea müügimees selles mõttes, et muidu oleks ehk pitsakliendi kaotanud, aga nüüd vingerdas välja.
Mitte keegi ei kuula sellist paska lihtsalt taustaks. Mitte keegi.
Sellest on mitu-mitu päeva möödas, aga alles praegu seda kirja pannes vihastasin tõsiselt. Mida perset.
Aga jätkem see teema. Lubasin kirjutada Kumano Kodo palverännakutee muljeid, aga ei kirjutanud midagi. Mitu nädalat on juba möödas.
Mitu korda on küsinud, et kas valgustusid ka.
Nagu me vestluses K'ga defineerisime, siis ma ei läinud sinna ei religioossele rännakule (nagu usklikud) ega spirituaalsele (nagu hipid), vaid läksin lihtsalt matkale. Lisaks ainult kaks päeva kestvale kõndimisele. Kokku kulus reisle neli päeva, kolm ööd.
Kartsin, et jään oma mõtetega üksi ja mis siis küll saab, aga see polnud üldse mureks, sest loodus oli fantastiline, vaated imelised ja füüsiline koormus oli nii suur, et polnud suurt aega mõelda.
Mõlemal päeval alustasin matka seitsme paiku hommikul ja esimesel kõndisin kaheni, teisel poole neljani. Puhkasin ainult natuke. Sho ja kõik teised ähvardasid, et kui pime tuleb kätte ja ma siis ikka veel mägedes ekslen, on oi-oi-oi, nii et ma suurest hirmust peamiselt jooksin mäest üles ja alla ja jõudsin kohale kõvasti enne voldikutes märgitud orienteeruvaid kestvusaegu.
Esimesel õhtul, st enne matka algust, tutvusin ühe Taiwani ja ühe Kanada tüdrukuga ja kuigi õhtu oli tore, tabas mind hirm, et peangi nendega kogu matka veetma. Õnneks raputasin juba esimesel tõusul Kanada tüdruku maha ja Taiwani tüdruk osutus peamiselt vaikivaks kaaslaseks, mis oli alustuseks isegi toredam kui üksinda kõndida.
Esimene päev oli täiuslikult päikeseline, teine oli väga vihmane.
Viimase otsa kõndisin koos ühe pool-jaapanlasest ameeriklasega, kes oli kiire sammuga sõjaväelane. Me algul hoidsime omaette, aga vihma sadas nii, et ükski vihmakindel asi ei jäänud enam vihmakindlaks ja mu põlved valutasid (mäest alla ei tohi põnts-põnts joosta, vaid rahulikult astuda, õpetas sõjaväelane) ja hea oli fookus viia väsimuselt ja valult Obama Care'ile (it's not American!).
Poleks vihma sadanud, poleks ma seda vestlust talunud. Aga kuna sadas, on mul hea meel, et vestlus toimus. Tegelikult oli paar huvitavat teemat ka. Et kuidas on olla pool-jaapanlane Jaapanis jne.
Kumano Hongu Taisha nimeline pühamu oli sihtpunktiks. Kirjutasin seal mõned südamesoovid puuplaadile - matkasin ju ometi 2 päeva, et sinna kohale jõuda. Soetasin suveniire.
Tahan tagasi minna ja järgmise jupi matkata, seekord Hongu Taishast Kumano Nachi Taisha nimelisse pühamusse. Üksinda matkata on mõnus.
 |
| Sõjaväelane tegi minust Hongu Taishas pilti. Olin üleni märg ja valus ja mu püksid hakkasid natuke vahutama, mis tekitas eriti ebameeldivaid küsimusi. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar