05.11.15

kiirem kui iial varem

Nonii-nonii, mul on neid, teisi & kolmandaid jutte, aga miski pole tähtsam kui Miki munad. 
Ta käis eile operatsioonil. Ütlen ausalt, et esimesed mõned tunnid olid nukrad ja uimased. Aga kui ta narkoosist täielikult toibus, siis sai temast turbokass. Miki-sõdalane kihutas terve öö edasi-tagasi, palju kiiremini ja äkilisemaid kurve võttes kui iial varem. Nagu oleks tinamunad teda enne tagasi hoidnud.
Lisaks karastas arstikogemus teda nii, et ta ei kohku enam millegi ees tagasi. 
Vesi nähtusena on teda algusest peale vaimustanud, aga seni ta lihtsalt surkis seda näpu- ja keeleotsaga. Aga täna öösel ja hommikul, kui ta just mööda tube ei kihutanud, veetis ta kaht esikäppa pidi sügaval koera veekausis. Hommikuks oli pea kogu vesi koridori põrandat mööda laiali pritsitud. 

Teine jutt on see, et ma lähen laupäeval jälle Jaapanisse, paariks nädalaks. Ma seekord mõtlesin väga pingsalt, mida ma sinna tegema lähen. Esimene nädal oli paigas, aga teine nädal. Mida ma teine nädal teen. 
Pingutasin täiega ajusid ja mõtlesin, mida teeks selle nädalaga inimene, kes ei lähe Jaapanisse sama tundega kui vanaema juurde maale; keegi, kelle unistus oleks korra elus Jaapanisse minna. 
Et ei juhtuks see, mis juhtus juulis: jõudsin Jaapanisse teadmata, miks ma sinna läksin. 
Sho abiga mõtlesin välja, et lähen seekord  Kumano Kodo palverännakule. 

Ma pole üldse üksinda matkaja ja mingi kuradi sisekaemusega ma ka tegeleda ei taha. Selles mõttes hüppan palverännakuga üle oma varju. Aga üle varju hüppamine on minu teema, seepärast lähen. 
Ainult paar päeva matkan, võtan asjast miinimumi. Aga juba muretsen, et levi pole ja inimesi pole ja pean lihtsalt kaks päeva tühja kõndima. 

Ükspäev olin Tartus. Kohtusin Minu Tokyo lugejatega. 
S tuli ka kuulama ja pärast võtsime ühed valged veinid ja ta rääkis, et inimene on nii fantastiline - ühes punaverelibles on neli rauda ja nende igaühe küljes kaks hapnikku ja siis need libled sõidavad ülikiiresti kehas ringi - paarikümne sekundiga teevad tiiru ära, nagu mingi rong, võtavad kopsus hapniku peale ja viskavad lämmastiku maha ja siis sõidavad edasi suurde varbasse ja... 
Ma: miks suurde varbasse? 
S: näiteks suurde varbasse... 
Ma täiega mõtlesin, et äkki suures varbas on vereliblerongil mingi tähis jaam. 
(Andestage mulle kõik faktivead eelmises paaris lõigus. Jätsin ma jah meelde, mitu rauda ja mitu hapnikku tegelikult libles on.)

Shol oli vahepeal sünnipäev. Ma küsisin, mida sa teha tahad. Ta ütles, lähme Teletorni. Läksime ja veetsimegi seal mõnuga aega. Sõime restoranis, väga maitsev oli, siis uurisime erinevaid eksponaate ja lõpuks hankisime Shole teletorni väga õnnestunud tulnukas-maskotiga t-särgi. 

Koduteel käisime poest läbi. Poes oli värvilist martsipani. Me võtsime selle kaasa ja läksime J&K juurde martsipani voolima. 

Paremal on Sho (kelle seljas on Teletorni maskotiga särk) ja vasakul Teletorni tulnukas ehk mina. Sho tegi vasaku tüübi lõpuni, ma üldse ei oska käega asju teha. Eriti hull on võrdlus alumise pildiga, kus K & J viljelesid täiuslikku martsipanikunsti. 

Pildid: helkero

Õhtul tulime lõpuks oma korrusele ja ma andsin üle enda kingituse - diskopalli. Kartsin, et see äkki pole äge ja ostsin talle lisaks veel Arvo Pärdi plaadi, aga oleks võinud ka ostmata jätta, sest diskopall on täiega äge. 
Panime köögis keerutama ja kohe hakkas jalg tatsuma ja siis tuli spontaanne disko. Tantsisime vahepeal, siis jõime õlut ja rääkisime juttu, siis mõtlesime niisama omi mõtteid, siis rääkisime ja tantsisime veel.
video


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar