22.12.15

kriis, kriis, kriis ehk viimased 10 aastat

Pidin kirjutama, mida viimased 10 aastat mulle tähendavad, aga sel päeval, kui 30 sain, tuli järsku sihuke masendus peale, et kui külla tulnud sõbrad küsisid, kuidas 20ndad olid, oskasin rääkida vaid sellest, kuidas mul viimasel ajal on juukseid juurde tulnud, nii et mu laup on madalam kui varem. Ja et mul pole kunagi nii pikad juuksed olnud, aga eks mu kael on ka lühike. 
Madala lauba ja lühikese kaelaga. Selline kängu vajuv neandekas olen. Ainult juuksed on vahepeal arenenud.

Aga jah, kui nüüd kümme aastat lühidalt kokku võtta, siis 20selt ei osanud ma mitte kuidagi aimata, et pool järgnevast kümnendist elan hoopis Jaapanis, et abiellun jaapanlasega, õpin selgeks jaapani keele ja... ütleme veel kolm korda järjest, jaapani-jaapani-jaapani. Saate aru küll... 
Selles mõttes on põnev, et ma ei suuda ka aimata, mis tulev 10 toob. 

20selt olin ma veel suht esoteerik. Või ei tea ka, kas esoteerik, aga selline kõik-võib-olla või las-kõik-olla spirituaal. Nüüd olen puhta-ateist-humanist, skeptik ja pessimist ja ärritun, kui keegi mingit alusetut või mõtlematut udu ajab.

20selt oli teater põnev, nüüd on maailm põnev. 20selt olid mõttemängud põnevad, nüüd on mõtted põnevad. 20selt käisin koolis, nüüd õpin.

Selles mõttes olen edukas, et näete, sain tanu alla ja... Ülejäänu on ebaedukas: 2 rasedust, 0 last. Suured küsi- ja hüüumärgid selles valdkonnas, mis järgmise kümne aasta jooksul üht- või teistmoodi lahendada tuleb, sest teatavasti algas mu viimane viljakas kümme.

20ndad olid üks suur kriis teise järel. Surmad ja katastroofid (muide fun fact, olen oma keskmises pikkuses elu jooksul kaks tuumakatastroofi üle elanud) depressioonid, leinad ja toibumised. (Hehe, kas kõlan masendavalt?)
Enneolematut vaimset rabelemist oli, sest kui varem nummerdasid oma aastaid ja saavutusi, siis kahekümnendate keskpaigaks oli läbitud 1-12 klassi kooli ja lubamatu arv nummerdatud kursusi ja viied ja A'd ja kolmed ja C'd olid kõik käes.
Aga siis kukkusin kuidagi edutrepist alla ja tükk aega kulus, et aru saada, et edutreppi polegi või kui on, siis tänases maailmas on kasutu mõõta edu sama joonlauaga kui vanas maailmas. 
Järgmine küsimus: aga kuidas siis mõõta? 

Ja nii edasi, tunnen kaasa 20aastastele. Kriis tuleb. Varem või hiljem, aga tuleb ja kui ei murra, siis painutab kõvasti.  

20aastaselt pidasin end eriliseks ja oluliseks, vahepeal pidasin end kasutuks, mõttetuks, rumalaks ja tähtsusetuks. 20ndate lõpuks sain aru, et mõlemad vastused on õiged.

Kõikvõimalikud muutused on õudselt valulikud. Hirm kolida Jaapanisse, hirm kolida Eestisse. Hirm elada elu väljapool ülikooli, hirm vastutada oma päevade ja ööde eest. Ja surmahirm. 
Ei saa aru inimestest, kes surma rahulikult suhtuvad. Selles mõttes, et muidugi lõpuks on hea surra, aga enne seda tahan veel elada, elada kaua.

Muide, ma olen suht kõik need kümme aastat blogi pidanud.  

Aga silver lining, 30 on mu meelest esimene täiskasvanu vanus ja kui mul selline lapsenägu poleks, võiksin olla küllaltki tõsiseltvõetav. 

Sellised olid minu kahekümnendad läbi tänase päeva filtri. Kas teil oli samamoodi või oli teisiti? Tahaks kuulda.
Vaadake, sellist elu elasin u viis aastat tagasi. Praegune elu on teistsugune.

Aga üks tore ja natuke naljakas asi ka. Shol on kaks parimat sõpra keskkooli mägironimisklubi päevilt, kellest ühel on Harvardist doktorikraad, teine on lausa kolm korda Eestis käinud ja nad on suurepärased. 
Nad peavad üheskoos raamatublogi Raamaturiiul ja kohtuvad igal nädalal, et vestelda blogi podcast'is mõne Jaapani teose teemal. Vahel kutsuvad nad vestlema ka külalisi ja viimati, kui Jaapanis käisin, kutsusid nad mind. 
Kui keegi oskab jaapani keelt või tahab niisama kuulata, siis vestlus on üleval SIIN. Blogi ise on aadressil hontana.blogspot.com. Kuigi blogi illustreerib pilt Tokyo-raamatust, siis sellest on ainult nati juttu.  Raamatublogi põhiraamatuks oli seekord ikka jaapanikeelne autor, Tanizaki. 
Kartsin lolli ja/või ninakat juttu rääkida, aga lohutasin end sellega, et lolli osa lõikavad nad pärast välja. Ei lõiganud.


18 kommentaari:

  1. Kullakene, tagantjärgi üks kena õnnesoov!
    Aga see on keskeakriis ( esimene nendest paljudest) selline kutsikamaiguline. Ole rahulik, kui sa oled 90 aastane, siis sul on kõigest juba absoluutselt ükskõik :D
    Minul pea oma 50 aastaga on paljudest asjadest ükskõik peaaegu pooltest asjadest.
    Aga sa oled ikkagi veel õnnelik noor inimene. Sul puudus sõna VÄSINUD, kogu jutust. Minul on iga kolmas sõna väsinud, või tahaks puhata jne jne.. Seega sul on alles elu ees :)

    VastaKustuta
  2. Tõsi, väsinud ma ei ole. Õnneks ma end ülivanaks ka ei pea. Täitsa tunnen, et suurem osa elust ees. Aga mis hirmutab, on selle eluga hakkama saamine. Nii et oleks rõõm ja turvatunne ja nii edasi. Lõpp on üldjoontes niikuinii ette teada, aga vahepealseid kannatusi kardan.

    VastaKustuta
  3. Ei teagi, kahekümnendad on kuidagi unarusse vajunud, suur osa neist läks muidugi mehele ja laste saamise peale. Ühe seaduspärasuse olen leidnud – mida esoteerilisem mu meelelaad/elusse suhtumine parajasti on, seda õnnelikum olen, seda vähem on hirmu ja seda rohkem mõtestatuse tunnet. Mida ateistlikum olen, seda mõttetu on elu ja seda suurem on depressioonioht. Alguse sai see elussesuhtumise kõikumine nö spirituaalsuse skaalal just seal kahekümnendate aluses või vahetult enne seda. Varem oli maailmapilt kuidagi kindlam ja ei tekitanud küsimusi, mis eksistentsi oleksid kahtluse alla seadnud.
    Palju-palju õnne uue kümnendi puhul! Kolmekümnendad on ühed mõnusad aastad – ma tean paljusid, kes just siis on saavutanud mitmeski plaanis oma tippvorme/-tegusid :)

    VastaKustuta
  4. Ma pole eso ja ate skaalal väga kõikunud. Üks hetk hüppasin lihtsalt ühest teise ja eks algul pea pisut plahvatas, sest maailmapilt muutub korraga sajaga.
    Aga eso ajal oli midagi koguaeg puudu, samas kui ate ajal on rahu, aga nii põnev on ka.

    Aitäh õnnesoovide eest!

    VastaKustuta
  5. Palju õnne jah. Mis puutub edukusse - kui oled tore inimene ja ma blogi põhjal arvan, et oled, siis on kõik korras. Pealegi oled sa kirjutanud raamatu, enamik kolmekümneseid ei ole.
    Lastesaamisega on nii, et olles Sinust umbes täpselt 10 aastat vanem ja umbes sama palju sünnitanud, olen ikkagi ema. Meie lapsendasime ja see on küll üks bumpy road, aga kõigest hoolimata tore. Samas, ma usun, et kui üks väike tegelane mind emmeks ei kutsuks, oleks elus mingeid muid suurepäraseid asju (ja oluliselt vähem kõhutõbede algamist keset ööd, kuusekostüüme ja lõhkiseid püksipõlvi - oi, ma jätaksin need asjad emadusest täiesti välja) ja ma saaksin olla palju pühendunum tädi kõigi sõprade lastele. Tahan selle jutuga öelda seda, et ära kindlasti meelt heida. Naudi seda aega, kuni saad Shoga kahekesi olla ega pea vastutama kolmanda inimputuka eest või tegelema mingi viljatusraviga või misasja need arstid Sulle soovitavadki. Ma tahaksin, et keegi oleks 10 aastat tagasi seda hästi karmil toonil mulle öelnud...

    VastaKustuta
  6. Aitäh! Hea kaine sõnum, mulle meeldib. Mul on endal ka selline tunne, et laps ei ole ainus stsenaarium, aga kui peaks olema, siis sünnitamine ei ole ka tingimata ainus variant.

    Me igapäev kahekesi on väga mõnus ja osaliselt tõenäoliselt just selle lisastressi puudumise tõttu, mida putuka eest vastutamine tekitaks. Mis viib aeg-ajalt "ohtliku" mõtteni, et ehk tasuks jäädagi kahekesi.

    Aga kuna kogu see teema pole mingi "vastuseni" jõudnud, siis see aeg-ajalt ikka kummitab. Sest ma ei tea oma võimalusi. Ei tea, mis kaardid mul käes on.
    Viljatusravi pole meil teema, terveks on meid kuulutatud. Raseduse säilitamine võib olla vajalik. Ja kuna asi on kaks korda nässu läinud viisidel, mida võib pidada kurvaks juhuseks, on võimalik, et edaspidi läheb kõik plaanipäraselt.
    Tõesti ei tea, mis elu toob... Huvitav.

    VastaKustuta
  7. Armas Maarja!
    oled jõudnud oma elu ilusaimasse ajajärku ( ja see kestab pikalt-pikalt) ja KÕIK ON ALLES EES! asja teeb aga eriti toredaks see, et nüüd lähed sellele vastu korraliku varustusega, mis on märja ja külmakindel ja Sul on igaks elujuhtumiks vajalik tagantkätt võtta.

    VastaKustuta
  8. Sattusin siia blogisse ühe toreda viite kaudu
    http://iltaka.blogspot.com.ee/2015/12/blogirannud-4-onn-osata-olla-onnelik.html
    ja ei kahetse, mulle väga meeldib, kui vahetult sa kirjutad oma huvitavast elust. Soovin sulle uueks aastaks kõike head.

    VastaKustuta
  9. Oi, aitäh! Väga meelitav viide :D
    Ilusat tulevat aastat sullegi!

    VastaKustuta
  10. Palju-palju õnne ka minu poolt! :) (vabandan sünnipäeva mitteteadmist FB-i mittekuulumisega...)
    29-aastaseks saades võtsin endale päris suure murekoorma täiesti omaalgatuslikult kanda, ohates pidevalt, et kaunid kahekümnendad on kohe läbi ja polegi nagu midagi ette näidata jne. Nüüd saan kuu pärast 31 ja julgen öelda, et tere tulemast siiapoole maagilist joont! :) Vist on ikkagi tõsi see, et kolmekümnendates saavutavad naised oma kõrghetke, sest eelmine kümnend kujuneb tänapäeval tihtipeale siiski lapsepõlve pikendamise peale. Nüüd tundub olevat see õige (no ja jumalparaku ka viimane) aeg tegeleda täiskasvanulikumate küsimustega, laste ja kõige muuga. Aga see on kindel - kui kaasa on see õige ja hea, on juba pool võitu käes! Ja mul on tunne, et Sinul, Maarja, see nii ka on. :)

    VastaKustuta
  11. Mu selle aasta sünnipäevast ei teatanud sõpradele isegi Facebook! :)

    Aga jah, esimene täiskasvanukümme. Mulle meeldib küll. Aitäh!

    VastaKustuta
  12. Sinus on nii palju positiivsust ja elujaatamist, et ära muretse ühegi kümnendi ees. Kui oma poolesajalisele elule tagasi vaatan, siis kõige vähem igatsen ma taga 20ndaid ;) Ning ei saa üldse aru nendest, kes on mures 40ndate ees, rääkimata kõrgematest numbritest. Elu eest ära ei jookse, mis tähendab, et iga uut kümnendit peaks hoopis rõõmuga tervitama. Isegi kui juba 90ndatesse jõuda. Sest selleks ajaks (kes muidugi nii kaua vastu peab) on nii palju läbi elatud, et iga aasta, mis veel järele on jäänud tuleb lihtsalt vastu võtta kui kingitust ning elada täiega (nii palju kui tervis lubab). Mul siin Torontos üks üle 90nene vanaproua otsustas, et läheb proovib pool aastat Eestis elu ja siis vaatab, kas jääb sinna või tuleb ikka tagasi. Tema positiivsus ja elujaatamine jäävad mulle kindlasti eeskujuks endagi jaoks.
    Laste osas ei saa keegi õieti nõu anda. Minul on olnud kuus rasedust, neli sünnitust ja üles olen kasvatanud kaks last. Hea meel, et nad riburada lõpuks tulid ja otsustasid minuga jääda :) Samas on vahel tekkimas tunne, et kas oligi õige lapsi siia maailma tuua. Parem muidugi mitte kuulata lõpmatuid lugusid kliimasoojenemisest, maa ülerahvastatusest jne.jne. Siis oleksin pidanud vist ühinema kusagil Ameerikamandril alustatud väljasuremise liikumisega. Nemad peavad õigeks, et me ei tohiks rohkem paljuneda ning peame teadlikult loodusel laskma Maa üle võtta :) Minu neiud ei tundu kiirustavat pere loomisega (ok, nad on vaevalt kaks kümnendit siin elanud), ja ütlevad, et maailmas on liiga palju orbusid, kelle võiks kasvatada võtta. Eks aeg näita, mis ta meie ellu toob.
    Sulle saadan kõige paremad soovid! Ja loodan, et teil ühel päeval ka laps kodus on, sest isegi kui ma siin nüüd tarka juttu proovisin rääkida, siis tee mis tahad, ilmselt määrab ikka see meile sisse kodeeritud tahe ära, et muudkui proovi-proovi... eriti veel kui mees kõrval sama soovib :)
    Kõike kaunist!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii tore lugu vanaprouast! Kas proovis Eesti ära või on kolimine alles ees? Püüan tema moodi olla igatahes.

      Lapse-teema ongi nii tohutult keeruline, just kõigi nende asjade pärast, mis sa välja tõid.
      Just käis sõbranna külas ja rääkisime, et oleks võinud 22selt oma lapsed kätte saada. Oleks piisavalt naiivsust ja julgust asjaga toime tulla ja mitte kogu protsessi kõiki etappe ja aspekte küsimärgi alla seada.

      Praegu arutan ja keerutan ja teoretiseerin selle asja üle, aga lõpuks on ikka üks tee, mis suunas minna (laps-jaa / laps-ei) ja ülejäänu kujuneb oma kerguses-raskuses ise.
      Olgu siis otsus või paratamatus, aga lapse mitte saamine on raske koorem, kuna tundub, et seda peab nii enesele kui teistele rohkem õigustama. Lapse saamine on justkui "loomulik" tee, mis ei tekita liigseid küsimusi.

      Kustuta
    2. Vanaproua peaks millalgi jaanuaris tagasi Torontos olema, emb-kumb kas et jääda või lõplikult siin asjad kokku tõmmata. Eks siis kuule :-) Tema on muide lastetu, aga on olnud imeline tädi Eestis kasvanud õepojale. Kes teda nüüd omalt poolt aitab ja toetab. See lastetuse teema sõja jalust põgenenutel on üsna sarnane paljudel. Oli vaja jalad alla saada, jne jne. kuni oli juba liiga hilja... Nii mõnigi, ei tea mis taustaga orb kasvatati siis Kanadas eestlasteks. Tean kahte neist super eestimeelset, kellest üks elab juba pea 20 aastat Eestis, pere seal loodud, ja teine elas mitu aastat Eestis. Hetkel küll Torontos mehe ja lastega kodu sisse seadnud. Lapsed muidugi eestlased mis eestlased :-)

      Kustuta
    3. Väga huvitav... Elusid igasuguseid.
      Anna siis teada, mis ta Eesti osas otsustas :D

      Kustuta
  13. Lugesin Sinu postitust ja kuidagi hinge läks see. Võib-olla seetõttu, et olen ise sama vana ja põen juba 25-ndast saati mingit sorti kriisi. Et kes ma olen ja miks ma olen ja kuhu ma niimoodi jõuan. Viimasel ajal on läinud paremaks ja kerge pohhuism on sisse tulnud.
    Ja mis laste-teemasse puutub, siis see kõnetab ka. Ühelt poolt tunnen, et peaks. Sõbrannad juba saavad lapsi ja on oma põnnidega hõivatud samal ajal, kui mina istun ja...surfan netis või siis loen raamatut, või siis teen "meeletut" tööalast karjääri (ok, tegelikult isegi liigun sinnapoole vist). Et kas sellisel elul on üldse mõtet? (aga on ikka, kohe kindlasti!) Naistearst on mulle hingele pannud, et enne 35.aastat oma lastega maha saada ja hea, kui see üldse õnnestub. See ongi mind pannud mõtlema, et kui ei saa, siis ei saa. Realiseerin ja tõestan ennast siis muudmoodi. See, et mõned EKRE-vaimust hullunud kaasmaalased mind seetõttu viltu vaatavad, ei morjenda väga - mingu nad kuu peale ausaltöelda. Või siis teine variant, mis siin eespool ka juba kõlas - maailm on orbusid täis. Ja minul on soe kodu pakkuda. Ah üldse, nii paljud probleemid vajavad lahendamist. Olen kindlasti vajalik, kas ma siis paljunen või ei - see sõnum käib siis tegelikult kõigi naiste kohta.
    Aga, et mitte ajada mõttekäiku pikaks ja lohisevaks - jõudu-jaksu sulle uuel aastakümnel, ja palju positiivseid üllatusi. Kui halvad asjad maha tõmmata, siis on neid tegelikult päris palju, ja lõpuks jäävad ikka head asjad domineerima.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, nõnda on... Mul on ehk selles mõttes justkui vedanud, et üllatavalt väikesel protsendil mu sõpradest on laps. Mis tähendab, et otsest karjasurvet lapsi saada ei ole ja ma pole mingi valge vares.
      Aga jah, laps tundub olevat selline puust ja punane enese väärtuse ja vajalikkuse tõestamise viis. Muul puhul peab nuputama, kaaluma ja kõhklema, et kas oled ikka piisavalt väärt.

      Kustuta