20.04.16

väsinud

Ma olen nii väsinud. Lihtsalt olemise ja mõtete kogumise aega on jäänud väheks. Silmad on läbi ja näost näen nii kehv välja kui viimati... keskkooli ajal või. Siis, kui pidevalt mingi asja pärast muretsesin ja päevad olid ülesandeid täis ja unest jäi pidevalt puudu.

Nüüd ma ka muretsen kogu aeg. Läbikukkumise hirm.
Püüan ära tabada, kas mul on liiga palju stressi ja kui, siis mis hetkest algab läbipõlemine. Või olen lihtsalt nii nõrk isend, kes isegi sellise stressitasemega hakkama ei saa. Või on mingi kolmas variant. 

On ju olemas inimesi, kes meeletuid asju korda saadavad ja selleks iga päev pingutavad ja mõtlevad, et äkki ikka ei õnnestu... või ikka õnnestub... või ikka ei õnnestu... 
Aga ma olen fakin 30 ja kui nüüd võhma liiga vähe on, siis... no siis ongi mul elus liiga vähe võhma, kurb lugu küll.

Viimasel ajal mõtlen, et tegelikult peaks maad harima ja paljunema. Neid kaht asja peaks, sest see on Inimlik ja läbikukkumise hirm on ebainimlik ja -loomulik, aga ma ei jõua tegeleda esimesega ja kardan tegeleda teisega. 

Vahel on tunne, et keegi peaks mulle püssi meelekohale suruma ja ähvardama - muidu ei mingeid lapsi. See on lihtsalt liiga õudne mõte. Igasugune õnnis naiivsus on selles teemas kadunud ega tule kunagi tagasi. Kui saaks lapsekandmise kellelegi teisele delegeerida... 
Ei osanud eelmist teemat järgmisega loogiliselt ühendada, nii et panen vahele lihtsalt 1aastase Miki pildi. 
Inimesed on erinevad, ma tean, aga no olgem ausad, tegelikult ma ikka eeldan, et kõik inimesed on minu moodi. 
Ükskord oli selline juhus, et läksime Selverisse ja see oli inimesi paksult täis ja ma läksin närvi ja väsisin ära ja ütlesin Shole, et kas nad siis ei tea, et tegelikult saab toitu koju tellida ja nad ei pea mitte kunagi enam oma jalga siia tõstma. Kui nad seda teaks, puhuks vaid nukker tuul poeriiulite vahel.

Siis Sho ütles: aga on inimesi, kellele meeldib.
Ta ütles, et kuna ta enam poes üldse ei käi, ei pane ta tähele aasta-aegade vaheldumist.
Ma ütlesin: oot... sa pead silmas aasta-aegade vaheldumist looduses, mitte poes.
Ta: ei, poes. Näiteks jäid mul munadepühad vahele. Oleks ma teadnud, et poes on munavärve, oleks ostnud munavärve. 

Mitu sõpra mul on ka öelnud,  et neid poeskäik inspireerib. Noh, et mida süüa teha ja nii. Ma võtsin selle teadmiseks, aga tookord Shoga Selveris sain lõpuks päriselt aru, et aaaaaaaaaaaa päriselt on minust erinevaid inimesi olemas.

Teine, veel hullem teema on muusika. Mul liigitub muusika teiste naudingute/sõltuvustega ühte lahtrisse. Šoks, kohv, muusika... sellesse nimekirja. 
Olen sõltuja-tüüpi ka veel, tugevalt. Nii, nagu šokolaaditahvli peab kohe lõpuni sööma, kuigi neljas ruut ajab juba pisut iiveldama, pean lemmiklugu sadu kordi kuulama. Isegi, kui pärast 50ndat korda kaob asjast võlu. 

Teadsin, et on olemas erinevaid viise, kuidas muusikaga suhestuda - noh, diskensil on tümps hea, kodus sama asja ehk ei kuulaks - midagi sellist. Või et vahel on muusika lihtsalt taustaks-tapeediks, ei pane tähelegi, aga hea, et on. 
Aga mul polnud kuni viimase ajani pähegi tulnud mõtet, et mõni inimene polegi nagu mina ja muusikal on tema elus täiesti teised rollid. 

No miks inimesed nii erinevad on! Oleks kõik ühesugused, saaks üksteisest nii hästi aru ja siis oleks kohe world peace.
Täpselt sellisel tasemel olen praegu võimeline argumenteerima.


2 kommentaari:

  1. Ma olen ka hiljuti teadvustanud, et läbikukkumise hirmu on raske taluda. Eriti kui miski on oluline ja südamelähedane. Ilmselt sellepärast ma olengi maandunud näiliselt turvalisse avaliku sektori maailma ja pole enda ettevõtluskompetentse välja arendanud. Ma ei tea kuidas ettevõtjaist inimesed sellega hakkama saavad ja vaimselt terveks jäävad. Läbikukkumine pole ju mingi häbi, aga jõhker on ikka. Kas koolitustel selliseid pehmeid teemasid ei käsitleta? Sa vahepeal osalesid ju mingil komplektil koolitustel, mida riik pakkus?
    Aga ma muidugi ei tea sellest midagi. Küllap see ellujäämishirm on oluline tegur evolutsioonis, aga me oleme õppinud seda ignoreerima.

    VastaKustuta
  2. Ma ka veel ei tea, kuidas ettevõtjad vaimselt terveks jäävad... Selline väike inimkatse iseenda peal toimub praegu.

    Koolitusel räägiti, et raske on, aga ega sellest pehmemaks teemad ei läinud. Eks igaüks püüab ikka ise kuidagi endaga hakkama saada...

    VastaKustuta