muusikast ja blogimisest ja muusikast

Kui M'iga viiuliõpetajal külas käisime, siis ta rääkis viiulimängust, no võtke korraks pill kätte. Täiesti teine tunne on. Midagi täiesti uut annab teie ellu. No proovige. 

Rääkis nii veenvalt, nagu ta alati räägib, nii et olin valmis juba pilli haarama. Ta on kõige säravam inimene, keda ma tean.

Veel ma rääkisin neile sellest, millest blogis ka kirjutasin. Avastusest, et kõik inimesed polegi ühtmoodi ja kõigil pole samasugune suhe muusikaga kui mul. 

Seletasin neile, et vot on inimesi, kes kuulavad muusikat täiesti teistsuguse tundega. Nende elus polegi muusika kire/sõltuvuse kategoorias.

Nad imestasid koos minuga.

Ütlesin, et aga samas on see mõistetav. Näiteks ma ise olen visuaalsete asjade suhtes ülimalt tundetu.

Mind puudutab ainult selline kunst, millel on lugu. Minu jaoks kas või. Lugu võib ka olla see inimene, kes pildi tegi. 

Ehk et muusika läheb peale, narratiiv läheb peale, aga visuaalselt olen täiesti puudulik.

M ja viiuliõpetaja vaatasid nüüd mind suurte silmadega. 

Kas tõesti, küsis viiuliõpetaja, kunst sind ei kõneta? 

Kas isegi mitte need kõledad külmad kaljud [maalil, mille nime ma ei mäleta], kas sa ei tunne neid? Väristas õlgu. 

Eip. Ma ei teadnud, millest ta rääkis, aga... küllap ei. 

Enne, kui muusika-teemal blogisse kirjutasin, rääkisin sellest vähemalt kahes seltskonnas. Seepärast ongi blogi vaja, et kui mul on mingi mõte, siis saan selle kirja panna ja inimesed saavad valida, kas mind kuulata või mitte. Vastasel juhul hakkab peale Maarja jutt suvalises seltskonnas talle parasjagu pinget pakkuval teemal ja keegi pole kaitstud. 

Ah, mulle meeldib blogida. See korrastab mõtteid. Vahel võtab mõte alles kirjutamise käigus kuju. 

Vahel aga on näiteks nii, et tahan kirjutada kolmest-neljast juhtumist või mõttest, mis üksteisega mu meelest kuidagi seotud ei ole. Aga siis läheb nii, et ma avastan need seosed kirja panemise käigus. Pärast imestan. 

Hädavajalik tegevus see blogimine.

Vahel loen mustandi üle ja vaatan: täitsa selge narratiiv joonistub, aga ma ise ei plaaninudki seda siia sisse kirjutada.

Kindlasti on hulk asju, mis panen siia kirja naiivses teadmatuses, et lugeja näeb asju, mida ma ise tähelegi panna ei oska ja siis olen kuidagi veidral viisil paljastatud. Hirmus mõte. 

Veel hirmsam, et kommunikatsioon on üldse võimatu. Lugeja ei loe välja mitte üht mõtet, mis siia panen, vaid ridamisi selliseid, mida pole pannud. 

Aga ikka blogin.

Vahel olen ma kassi peale blogis armukade. Enda meelest panin mingi hea mõtte kirja, aga niikuinii varjutab mu jutu hoopis Miki, kes on pildil jälle NII ARMAS. Seesugune omapärane kadedus.

Vahepeal külastasin psühholoogi, igaks juhuks, et mõtteid ja tundeid rehitseda. Lihtsalt selline Ämerika, et meelerahu tuleb raha eest maha müüa ja siis jälle 35 €/tund kaarega tagasi osta.

Ma ütlesin, et kas ma tõesti pean mediteerimisega tegelema hakkama, no kas tõesti. Ta lubas mulle mindfulness'i instrumente jagada.  

Ta rääkis, et ühele asjale mitte keskendumiseks ei saa tegeleda mitte-keskendumisega, vaid peab keskenduma millelegi muule. Ühest mõttest loobumiseks tuleb mõelda hoopis teist mõtet. 

Siis tuli mul pähe täiesti uus põhjus, miks viiulit mängida.

Ma pole viiulit mänginud... aastaid. Enne jälle mängisin aastaid, aga viimased kümme on olnud mõru maik suus... Kas tõesti on asjaga lõpp. Või kas tõesti kuulutan asja oma hobiks ja hakkan mingisuguseid simmanilugusid kääksutama, sest enam muud ei oska. 

Aga nüüd sain aru, et see on kõige lähem asi meditatsioonile, mida ma kunagi teinud olen. Kui ma viiulit mängisin, siis ma midagi muud ei teinud ega mõelnud. Ma olin tõeliselt keskendunud. Mõtlesin ühele asjale korraga, pikalt.   

Nüüd tekkis uus pilk viiulimängule - uus vajadus ja eesmärk.

Siis ma paningi pillile uued keeled ja paar päeva tagasi hakkasin endale uuesti viiulit õpetama. Kuidas sõrmi viiulikaelal liigutada, kuidas panna pill kõlama, milline on mu kehahoiak. 

Kuidas kasvatada poognapikkust, vahetada positsiooni, vibraato kõlama ja flažoletid helisema panna. Nii palju on teha.