uudised

Nii palju uudiseid, aga peamine on see:

Kerli tegeles juba mitu kuud tagasi sellise üllatuse ettevalmistusega. Ja siis lihtsalt ütles, et Miki ja Lonni on nüüd kaanestaarid. Ma käisin seepeale päeva-kaks laia naeratusega ringi. 

Joonistusplokke me Miki ja Lonniga saab vähemalt Selveritest ja Charlot/Knopka kontoritarvetest. Võib-olla mujalt ka.

Kõige toredam päev Jaapanis oli, kui käisime me Sri Lanka sõbral Dushil külas. Tal on kõik nii hästi tasakaalus. Ta teeb ikka laboris tööd, neil on meditsiinitehnoloogia valdkonnas tegutsev idufirma koos ta (ja Sho) labori juhatajaga (kes on haruldane geenius, neljakümnesena riigiülikooli professori positsioonil) Idufirma sai pool aastat tagasi ligi miljon dollarit, nii et ta enam ei virele, hehe. 

Aga ta ütleb, et ta tahab ehitada ja teha ja uurida. Ta ei anna ülikoolis loenguid ega juhenda õpilasi, sest siis ta ei saa nokitseda. Õpetaja paneb teised enda eest tööle, aga tema tahab ju ise teha.  

Nii et suure osa ajast ta nokitseb. Aga lisaks on tal juba paar aastat uus hobi - jooksmine. Ta on läbinud mitu maratoni ja ma pole teda kunagi nii heas vormis näinud. 

Ta rääkis jooksmisest nii kirglikult, et järgmisel päeval soetasin endale jooksutossud - ja siis muidugi ei kasutanud neid tükk aega. Põhjustest (ettekäänetest) hiljem. 

Dush on vaid nati oma ajast ees. 

Jaapanis on - noh, nagu ka Eestis, aga palju suuremal skaalal - alati mingid uued teemad moes. Praegu on jaapanlased avastanud enda jaoks kassid. Kasse võetakse koju nüüd rohkem kui koeri. Ühtlasi on ohtralt kassikaupa müügil ja Shol oli raske end tagasi hoida. 

Aga teine asi, mis Jaapanis vahepeal laialdase populaarsuse saavutas, on maratoni jooksmine. 

Jep - maraton läks massidesse. 

No ja siis on popp veel üks jogurt, kus eriti head bakterid sees. Aga vahet pole. 

Iva on selles, et jaapanlased jooksevad massiliselt maratone - kõigil jalas New Balance tossud. (See on ka massides.) Ja Dush rääkis nii kirglikult jooksmisest ja joogast, et ma mõtlesin: selleks, et olla õnnelik, pean kopeerima seda, mida tema teeb. 

Niisiis ostsin New Balance tossud ja jätsin nad unarusse. 

Jaapanist tagasi jõudsin ühel neljapäeval. Ma fihhhhhkhan lennusõite. 

Muuseas teen endast kõik, et mitte innustada pinginaabrit vestlusele. 

Seekord istusin noore Jaapani poisi kõrval ja alustasin klassikaliselt. Esimene trikk on mitte rääkida jaapani keeles. 

Tuleb öelda "excuse me" või midagi, kui tahad inimese kõrvale istuda, aga ta kraam su pingil, näiteks. Nagu ka lennusaatjatega tuleb inglise keeles kõneleda. Tuleb summutada kõik spontaansused ja hästi süvenenud pilgul jõllitada filme või lennukurssi ekraanil. 

Ma tegin kõik nagu oma kirjutatud "õpiku" järgi. Aga ta küsis mu käest, inglise keeles, kaua ma olin ja kui, tõrksal toonil, vastasin, siis ta küsis, kas esimest korda ja siis ma, tõrksal toonil, vastasin ja siis ta ütles: aa, siis räägid ka jaapani keelt? 

Edasi selgus, et poiss kolmas laps neljast, ta on ülikooli lõpetanud Taiwanil (see on tõenäoliselt osa põhjusest, miks ta imelik jaapanlane on), ta isa oli enne pensionile minekut JAL piloot ja seepärast teeb ta nüüd kuu pikkuse Euroopa tripi, makstes kõikide lendude eest (ka Jaapani-otsad) kokku 400 eurot. 

Ta isal oli palju armukesi, ema algul ei sallinud neid, aga siis andis alla. Isa pojale ikka uhkustas. 

Enne, kui ta rääkis, et talle meeldivad toidud ja ta tahab toidublogi pidama hakata, kuulasin teda vaid poole kõrvaga. Aga isa armukeste lugu oli muidugi see esimene, mille peale ta mulle huvi hakkas pakkuma. 

Ta vist tabas ära, mis sorti lood mulle meeldivad ja edasi jätkas sellel lainel.

Ta esimene kogemus oli endast vanema neiuga.  Tüdruk oli ülikooli teisel kursusel, kui tema oli keskkooli lõpuklassis. Teenisid taskuraha samas kohas. 

Tüdrukul oli oma poisiga riid ja siis helistas talle: kas ma vähemalt sulle meeldin? 

Jah, väga meeldid.

Lõpuks, paar kuud hiljem, keset "uinumist" (nagu ta seksi kogu me vestluse jooksul nimetas), hakkas tüdruk nutma ja ütles, et tead, ma ei kavatse oma poisist lahku minna. 

Ta oli murtud.

Siis olid veel need ja teised tüdrukud, Hongkongi ja Singapuri ja Taiwani ja Jaapani tüdrukud. Vahel rääkis ta minuga hoopis Singlish'is, Singapuri kreoolkeeles, mis oli isegi nati mõistetav. 

Suurimad elamused olid 32aastase naisega. Aga naine tahtis kohe lapsi saada, samas kui tema oli alles 20. 

Praegu ta on 25.

Taiwanis, kui ta ühiselamus elas, oli seal üks hästi sõbralik Ameerika kutt, aga ta ütles talle korduvalt: ma ei ole huvitatud. 

Aga ükskord, kui ta õuest jooksmast tuli, tahtis kutt väga talle külla tulla. Ta ütles, okei, oota, ma käin duši all. (Viga! hüüdsin ma vahele - selleks hetkeks elasin ta lugudele häbitult kaasa.) 

Tuli pesust välja ja Ameerika kutt oli ta voodis siruli, alasti. 

Ta käskis riidesse panna ja saatis uksest välja.

See oli üks lugu paljudest sarnastest.

Ta ütles, et muretseb natuke, sest Soomes ööbib ta ka ühe geimehe juures ja võib-olla saab too ka temast valesti aru. 

Nende ja mingite teiste juttude põhjal tundus mulle, et Tinder on tema jaoks. Ta haaras ideest (ja hetkel kindlasti naudib juhukohtumisi eurooplastega), aga ütles, et kõik nkn peavad teda geiks ja tema ei saa parata, ta on selline ja ei oska murega midagi ette võtta. 

Ütles, et ma valiksin ta telefonist mitte-gei vaibiga foto Tinderisse.

Lennukis istutakse ikka kõrvuti ja üksteisele otsa ei jõllitata, nii et mul ei olnud tema välimusest head ettekujutust. 

Hakkasin naerma, kui ta pilte vaatasin, sest järsku sain aru, milles probleem on.  Ja see täiesti võõras naiselike näojoontega poiss, see nunnu lapsuke, kes mu kõrval lennukis istus, toksas rusikaga mu õlga. 

Ma ütlesin: räägi mulle mõni saladus. No nagu võõrale räägitakse.

Ta ütles: need kõik lood ongi saladused. 

Hmm, nüüd räägin neid lugusid teile. Mida see ütleb minu kohta. 

Igatahes, ta rääkis mulle nii palju seksist, et ma ei olnud nõus tema giidiks hakkama sel ühel päeval, mis ta Tallinnas veeta plaanis. 

Ma kuulasin seda laulu alati, nagu see oleks sensuaalne laul mingist mehest ja seksist, aga nüüd üks kommentaar ütles: see on ju nurisünnitusest. 

No ja ongi ju. 

Teine segadusse ajav laul on Darkness Descends, mida ma terve eilse päeva kuulasin. Selle meloodia on nii lõbus, aga sõnad mitte. Laura Marling paistab üldse kihvt.

Ettekääne, miks ma jooksutosse nii kaua unaruses hoidsin, on järgmine: jõudsin tol neljapäeval koju ja laupäeval otsustasin välja kolida. 

Esmaspäeval käisin korterit vaatamas, teisipäeval lubasin võtta, kolmapäeval sain võtmed, neljapäeval tuli Sho. 

Kuu tagasi lahkus ta me Nõmme kodust, kassi ja koera juurest Jaapanisse. Tagasi tulles polnud koera ja kodu oli kolinud. 

Niisiis, neljapäeva õhtul tuli Sho, reede hommikul pakkisime ja õhtuks olime kolinud. Nüüd elame kesklinna katusekorteris. Magamistoast on vaade merele ja vahel ilutulestikele. 

Aga sellest järgmisel korral, muidu venib jutt liiga pikaks.