25.09.16

negativist

Tean, terve kuu või rohkem on juba möödas eelmisest korrast, aga kui ma olen mures, siis ma lihtsalt ei kirjuta. Kukesammul süveneb masendus. Aga no ei saa parata.
Nüüd Sho sai vist hea töö, homme esimene tööpäev. Majale leidus vist ostja. J vist varsti ostab uue kodu.
Kõik on fantastiline - töö leidmine võttis just nii palju aega, kui plaanis. Tegelikult oli see lausa esimene CV, mille ta saatis. Et ühe kuuga majale ostja leidub, on ka peaaegu et ime.  
Aga ikka muretsen. Et kuidas tööga hakkab sujuma ja kas maja ostetaksegi ära ja... Igasugu muud eluraskused veel. Tervis jupsib, energiat pole jne.

Mulle nii meeldib, kuidas LIFE viimasel pildil ära ehmatab. "Seda poleks nüüd küll vaja olnud". Ja see sinine P-mees olen täiega mina.

Jaapanlastega äri tegemine on haigelt keeruline. Nad tahavad suuremat pühendumust, kui mul abielus iial on olnud - isegi kui olen jaapanlasega abielus. Või ütleme nii, et abikaasat ma armastan ja pühendumine pole pingutus, aga neid teisi ma ju ei armasta...

Nad eeldavad, et teed enamat, kui nad oskavad eeldada. Vastad kõikidele küsimustele, lahendad kõik probleemid. Vastad kirjadele ja telefonikõnedele kõikidel päevadel nädalas.
Muidugi, kui ootused täidad, siis maetakse sind rahamägede alla. See on tore.
Seepärast ma mõtlen, et pean end selles osas täiuslikuks lihvima. Tasub ära.

Aga ma olen ebastabiilne inimene. Mul on need päevad, kus teen kõike rõõmuga ja siis on need, kus ma lihtsalt ei tee mitte midagi. Selline loomus on suurim takistus jaapanlastega asjaajamisel. Minu Achilleuse kand. Okei, ma pole mingi Achilleus, et ainult kanna jagu nõrkust. Olen läbinisti nõrk.

Vahel ma vaatan, kuidas mu telefon pühapäeval kell 19 heliseb ja mõtlen, et... äkki ei võtaks toru. Aga siis mõtlen, et sellest otsusest sõltub, kas mind saadab edu või kukun läbi.

See on see täiuslike õnnetute jaapanlaste paradoks - maailma kõige täiuslikum teeninduskultuur on otse seotud õnnetute eludega.
Rääkisime neil teemadel hiljuti Shoga. Tegelikult räägime sellest üpriski tihti.
Aga viimati ta ütles, et ka tema on olnud võimeline kaunil kombel kliendi ees vabandama ja samas isekesis "sure ära!" mõtlema. Selline tegude ja tunnete dissonants tekib.

Sho ütles, et tema meelest on Jaapan vastastikku teineteise kägistamise kultuur.
Mu silmade ette tekkis kujutluspilt kahest inimesest, mõlema käed ümber teise kaela. Pisitasa pigistavad.

Sho läks praegu jooksma, ise ümisedes "Miki pehimed mustad munad, Miki pehimed mustad munad". Oh jah. Ta nägi ühes ajakirjas koera, kellel tema meelest oli Miki ilme. Ja kui eile bussiaknast lambaid nägime, siis Sho ütles, et need lambad on natuke Miki moodi.
Sho on väga heas vormis. Ta ise nimetab oma lihaseid töötumuskliks.

Igatahes ma plaanin hakata investeerima. Investeerin selle nimel, et peaksin järjest vähem inimestega suhtlema ja võiksin endale lubada järjest rohkem Achilleuse kanna päevi.

ÜKS tore asi juhtus ka vahepeal. Mul paluti teha intervjuu kyogen'i näitlejaga, kes Draama festivalil osales.
See oli tore ja ma analüüsisin pikalt, miks. Sest paneb imestama, kui mõni asi ka tore on.
Vastus: sest kolm asjaolu langesid haruldasel kombel kokku.
-uudsus: tavaliselt mulle selliseid pakkumisi ei tehta.
-protsessi nautimine: miks mitte vestelda päris kyogen-näitlejaga. Miks mitte vestlus kirja panna.
-enesekindlus: miskipärast olin kindel, et ülesandega toime tulen. Oskan ju jaapani keelt, kirjutamiskrampe pole, kyogenist tegin kunagi bakatöö. (Isver, ma ei tea, miks. Kõige mõttetum teema.)

Üldiselt uudsed asjad tekitavad hirmu - äkki ei saa hakkama. Samas igapäevasena poleks protsess enam nauditav - tekiks rutiin. No ja siis see, et ülesanne ise veel põnev ka on.

Mis enesekindlusesse puutub, siis see põhines vanal heal naiivsusel. Alles vahetult enne intekat jõudis pärale, et ma pole kunagi elus kedagi intervjueerinud, eriti veel jaapani keeles, ja mu enesekindlusel on savijalad ja tegelikult oleks pidanud midagi ette ka valmistama.

Aga tehtud sai. Teeks teinekordki. Aga piisavalt harva, et igav ei hakkaks. Artikkel on SIIN


6 kommentaari:

  1. Artikkel loetud juba paberkandjal ja nautisin väga! Tihedad, huvitavad küsimused ja rikkalik keelekasutus! :)

    Muretsemise koha pealt aitaks ehk see raamat https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?171431. Hakkasin täiesti skeptiliselt lugema ja olen vaimustuses (samas, muretsemist pole veel lõpetanud).

    Kas investeerimise koha pealt mõtlesid nagu kasvukonto ja aktsiad jne investeerimine? Mina hakkasin ka sellega enda arvates tegelema. Lugesin mõned raamatud ja netilehed läbi. Otsustasin, mis on mulle kui algajale investeerijale kõige loogilisem ja kasulikum variant. Käisin pangas konsultatsioonis, sain sellele otsusele kinnitust. Ei jõudnud veel lepingut sõlmida, sest tahtsin fondide kohta lähemalt lugeda, aga ei jõudnud. Ühel seltskondlikul üritusel aga jäin selle otsuse väljaütlemisel olukorda, kus mind naerdi kogenud börsihai poolt täiesti välja ja öeldi, et kogenud börsihaid kutsuvad omavahel seda minu välja valitud asja idiootide investeeringuks. Seega. Peaks vist rohkem raamatuid ja netilehekülgi läbi lugema. Et teaks, kuhu siis ja kuidas ja miks ja millal investeerida. Kas sina tead?

    VastaKustuta
  2. Oo, tänan täpselt sõnastatud kiidu eest! :)
    Raamatusoovituse panen ka kõrva taha. Olen valmis proovima peaegu kõike, et muretsemisele lahendust leida.
    Investeerimise koha pealt, sa oled minust nii mitu sammu ees ja ma läheks niikuinii otse idiootide investeeringu teed. Eks ma pean veel õppima ja seedima ja siis - kui julgen -, tegutsema.

    VastaKustuta
  3. See on naljakas, aga samas ei ole naljakas - see koomiks. Mullegi väga tuttav stsenaarium, et kui elu vähegi keerulisemaks läheb, siis igaks juhuks virutan endale ise hoobi, et ometi elu seda teha ei saaks... Aga lõpuks tuleb ikka välja, et polnudki hullu - vähemalt siiani on tulnud, aga eks kroonilise muretsejana mõtlen minagi üsna tumedates toonides sellest, mis kõik võib elus veel tulla - ma olen selleks absurdselt noor(29), aga olen vist alati sinna tumedama poole peale kaldunud (sest seal pakutakse küpsiseid). Mind pole tavaliselt tulevikus ootamas igasugused head optsioonid (mis ju ka täitsa võivad juhtuda), vaid ikka need kõige mustemad ja tumedamad. Vahel ajab see krooniline must pilv pea kohal lausa naerma - olen nagu Wade part Garfieldi multikast, kes muretseb pidevalt kõige pärast. Ja kui enam millegi pärast muretseda pole, siis just selle tõsiasja pärast tuleb ennast praadida seni, kuni "normaalsus" taastub. Mitte, et see sind vist aitaks, aga tahan lihtsalt anda mõista, et sa ei suple selles muremeres üksinda. Eriti viimasel ajal tundub mulle, et meiesuguseid on vähemalt Eestis ikka palju. Abi pole muretsemisest muidugi tuhkagi, aga vahel natuke lohutab, et kui olen ennast peas keerleva paha mõtetevooga ära kurnanud, siis tekib mingi pohhiusm mõneks ajaks, mis aitab süümekateta süüa keeksi ja lihtsalt nautida raamatut või ajuvabasid saateid telekast; isegi mõni pool-positiivne unistusekübe võib vahel pähe ära eksida. Ja no kui ikka midagi väga nihu läheb, siis ei jäägi enam seda aega, et muretseda, siis tuleb tegutseda - seda tean omast kogemusest. Ja mis puutub ravisse selle sündroomi vastu, siis on olemas mingid hetkes elamise filosoofiad ja lugematud raamatud sel teemal. Vaikselt liigun nende suunas, aga päris kallale pole veel asunud :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Saadan põsemusi ja ütlen, et lõpuks näed ikkagi, et kõik läheb hästi.

      Kustuta
    2. Aitäh! Loodetavasti läheb hästi, jah.

      Muretsemise keerisesse sattudes on ikka väga keeruline sellest halvast kombest vabaneda. Hea on teada, et ma pole ainus jobu, kes muretsemata elada ei oska :)
      Samas, koomiksi moraal tundub olevat, et rusikaga näkku saad nii ühel kui teisel juhul....

      Kustuta
  4. Varem või hiljem vist saab neh. Ainus, mis me siin teha saame, on võtta sellest etendusest nimega "Elu" kõik, mis võtta annab - kasutada ära kõik oskused ja rekvisiidid, ja siis minna rahus lava taha kooki nosima, olgu siis taustaks aplaus või mitte. Ja epitaafiks hauakivile saab: "Noh, ta vähemalt proovis".

    VastaKustuta