dimensioonid

Mul on tunne, et ootan oma blogi kirjutamise evolutsiooni järgmist etappi. Juba ammu on peas sellised mõtted ja teemad ja tähendused, mida ei oska veel mõistlikult kirja panna, aga mis on mu jaoks väga tähtsad ja tähtsaid asju ma tahan sõnastada. Sõnastamine vajab aga täpsust ja vot seda oskust mul veel pole. 

Viimase aasta uus teadmine on mu jaoks selline: jää täpselt selleks, kes sa oled või siis tee põhjalikult tööd, et muutuda. Muutus nõuab tööd. 

See on nüüd rangelt sõnum mulle endale, mitte kellelegi teisele. 

Mu viimase aja lemmiklaul on IRAH "Into Dimensions". Tohutult ilus. K FB lehel jagas. Ta tutvustas mulle ka fantastilist bändi nagu Port St. Willow, mis me hiljutisel väljasõidul põhiliseks soundtrack'iks sai.  Soft Light Rush, pöörane! Ütlesin praegu K'le, et olen sellest sõltuvuses, tänu talle, ja ta vastas: minu mõnu.  

Minu mõnu võiks olla 2017. aasta märksõna. Täna tundsin ära 2016. aasta oma, mis on freedumb. 

Lugesin sellist sõna ja mõtlesin: 2016, jep, täpselt seda sõna otsisingi. 

S saatis selliseid illustratsioone: 

2016 tappis poeedid ja printsessid. Räägitakse, et tõe tappis ka. 

Maailma mastaabis kohutav aasta, samas mu enda elus kaugeltki mitte kõige kohutavam. Kuigi juhtus paar õudust ka. Õudustel me ei peatu. 

Möödunud aasta peamine enne-pärast efekt on lapsepõlvekodu Nõmmel versus katusekorter kesklinnas. Sho puhul tudeng vs tööinimene. 

Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi. 

Loen eelmise aasta unelmate stsenaariumi postitust. 

Edasiminekutest. Ma olen majanduslikult jätkusuutlik, jess! Ja katsetan leiva lauale tooja positsiooni. Kuigi Shol on ka sissetulek, aga uhkem on, kui me nüüd vahelduseks minu raha kulutame.

Sellel aastal tunnetasin esimest korda, et raha ei vaena mind. 

Laste teemal ma ei peatuks. Sain juba tükk aega tagasi aru, et see teema võib teistele tekitada rohkem ebamugavust kui mulle endale, nii ma enam ei ütle asju.  

Jaapani ja Eesti teemad. Käisin möödunud aastal kahel korral töö asjus Jaapanis. Päris tore. Liigun heas suunas. Samas on mul ikka veel kõik rauad tules, sest pole kindel, mis kuhu viib. Aga asi praegu ja sellisel kujul enam-vähem toimib. 

2017. aasta kohta. 

Huvitaval kombel suutis internetis surfamine end mu jaoks täielikult ammendada. Nüüd pean tekitama uusi harjumusi, sest teoreetiliselt peaks ikka tõsine jupp aega igas päevas üle jääma. 

Ma tahan korralikku passiivset sissetulekut, sest teate, ma tahan töötada ainult siis, kui tahan töötada. 

Tahan soetada kauni korteri kesklinnas. 

Aga peamine, ma tahan teha kõva tööd, et olla järjest rohkem selline, nagu tahan ja veeta oma päevi teadvusel olles ja nii, et enne magama jäämist mõtlen: küll täna oli jälle hea päev. 

Kui vaatan oma eelmise kahe aasta unelmate stsenaariumit, siis näen, et muutun aasta-aastalt järjest nõudlikumaks. Selle üle on hea meel.