04.04.17

eufooriad

Sho ärkas üks hommik üles ja hakkas kohe voodis rääkima: pafukuri, pufukuri.... 
Ma: Pähkel, Sho,  ütle päh-kel.
Sho: Pafu-keru. 

Asi on selles, et K ema sai endale imearmsa koerakutsika nimega Pähkel ja Sho nägi pilte. 


Lugesin just M blogist, kuidas elulained viivad väga kõrgele ja siis kukutavad jälle väga sügavale. Sama muster on minu viimastes nädalates nii tugevalt sees, et paneb mõru naeru naerma. 

Üks läbivaid jooni on massaaž. Ma nimelt läksin tagasi selle massööri juurde, kes mind esimesel korral "segadusse ajas"
Jälle tegi ta massaaži, mis oli sama suurepärane, aga sama üllatav. Pärast küsisin ta käest, et mis toimub. 
Ta ütles: hea meel, et sa küsid. 
Ja rääkis sellest, et keha on üks tervik. 

Ärkasin järgmisel hommikul üles ja tundsin, et mu keha on teise kujuga. 
Ta küsis, kuidas end tunnen ja ma ütlesin, suurepäraselt. 
Ta ütles: ära muretse. Käi joogas, tule massaaži ja ülejäänu jäta minu ja Jumala kätesse. 
No kui sinu jumal mind aidata tahab, mõtles rentsli-ateist - ja rõõmustas.

Eufooria on kõige täpsem sõna selle kohta, kuidas ma pärast kolmandat korda end tundsin. Mis mõttes ma leidsin inimese, kes annab endast kõik, et mul paremaks saaks. 60 mõtestatud minutit minu heaks inimeselt, kes pole isegi ma ise. 
Mul on uus keha! hõiskasin. Mul on uus keha!

Neljandal korral tulid jutuks lasteteemad ja selles hoovuses hakkas ta mulle tegema mingit tšakrate mingit... ma ei tea, igatahes see mitte ei toimunud tugevalt näppupidi mu turjalihaste vahel, nagu seni, vaid õhus mu emaka kohal või... Selline väike õhu-tantra või... 

Ja võibolla see kestis ainult minuti või paar, aga ma suutsin ärrituda ja järgmisel päeval polnud mu õlad nii heas seisus ja kõigepealt vihatasin, et väärtuslik õla-aeg läks mingi kubemetšakra nahka ja siis juba vihastasin enda peale ja mõtlesin, et ma ei saa endale kunagi uut keha ja ma olen selline vastik-vastik... Ja need praksud-plõksud, mis mul seljast või kaelast tulevad iga kord, kui natukenegi õlgu liigutan, on igavesed. Sest ma olen vastik ja kuigi jupp aega elust on jooga ja jupp on massaaž, siis seda ülejäänud osa elust, mis kahe vahele jääb, ei saa ma kunagi harmooniliseks. 

No ma usun, et mingid teised asjad toimusid ka elus, mitte ainult massaažisessioonid ei kujundanud mu nädalate meeleolu. 
Aga siis ma sõlmisin rahu ja mõtlesin, et aega tuleb anda endale ja kehale ja andestada ja armastada tuleb. 
Ja nüüd olen ma käinud veel paar korda ja mul on lihtsalt väga-väga hea meel selle kõige üle. 
Näiteks täna avastasin, et mu abielusõrmus käib kergemalt kui kunagi varem. Sest mul on alati sõrmed natuke või rohkem turses olnud. Aga viimasel ajal on massöör tegelenud selliste lihastega õlal, mille mudimine mulle sähvatusi sõrmeotsteni saadab. See võib ju seotud olla? Lisaks, et ma tubisti vett joon. 

Soovitasin M'ile, kes läks ka massaaži. Enne ütlesin massöörile, et hoiatasin sõpra ebatavalise lähenemise eest. 
Massöör: näh, sa ütlesid, et ma käpin tisse, jah? Nüüd ta on niikuinii närvis. 

Ehk et kui te tahate tõeliselt hea massööri kontakti, siis võtke minuga ühendust ja jagan rõõmu. (Ta ei käpi tisse.) 

Mingeid emotsiooni-kukkumisi on olnud veel ja veel, aga üks tõeline eufooriahetk oli laupäeval, kui ma sain fännikirja. Õnnetu kuupäevaga küll - 1. aprill. Ma ikka väga loodan, et see polnud nali. 
Sain kirja oma keskkooliaegselt suurelt mentorilt, legendaarselt T. R'lt.  

Ta tänas mind, et raamatu kirjutasin ja kasutas raamatut ülistades selliseid sõnu, et ma osadest ei saanud arugi ja nimetas mind Ülemsillaehitajaks. 
Mitte lihtsalt silla.

Mul oli ema külas ja kui ma hüppasin ringi, et see kiri on parim asi, mis minuga viimase 15 aasta jooksul toimunud on, siis ta tuletas mulle viisakalt meelde, et vahepeal ju abiellusin Shoga ja see oli ju ka päris hea sündmus. 

Muidugi kiitlesin kõigile. Tahtsin kõigele öelda, et see on, nagu.... aga nagu mis?  Aga M leidis õige paralleeli: see on nagu Lennart Merilt põsesuudluse saamine. 
Midagi sellist jah.

Lootsin, et no see eufooria on küll igavene ja selle tuules kirjutan mingi hästi geniaalse romaani. Sest no miks mitte. Ülemsillaehitaja ju.
See oli laupäeval. Täna on teisipäev. Ema helistas ja mainis veel kirja, siis mul oli nagu et "mis kiri?" 
Ah see? Ah, see on minevik. Kauge minevik. 

Kuidas olla stabiilsem, ah? 

Lõpuks, olen juba ammu tahtnud jagada niiiiiii ilusat muusikat nagu: 

Agnes Obel "Familiar" Cancer "Same Color as Digital Photography"


Cancer "Errors" - ma ei suuda leida seda videot, sest "vähk" ja "vead" on sõnakombo, mis toob hoopis muid vasteid kui see laul. Aga see laul on imeline. Leiab näiteks spotifyst. 




6 kommentaari:

  1. Massööri nime paluks! Pole eriline meilisuhtleja, nii et meil on raskendatud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Äkki teed endale mingi sala-meili ja siis kirjutad mulle e-kirja? Ei taha nime üles riputada. Samas, otse küsimise peale olen juba mitmele andnud :)

      Kustuta
  2. Tasub püüda vabaneda enesetähtsusest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui sõnum on, "saa endast üle, mõrd", siis tänks.
      Kui see on aga vastus küsimusele, kuidas olla stabiilsem, siis su jutus on iva küll.
      Aga räägi, kuidas sul on õnnestunud vabaneda enesetähtsusest - saavutada rahu ja sisemine tasakaal, mida ei kimbuta ei enesematerdamise ega tunnustusvajaduse hood?

      Kustuta
  3. Tere! kui saaks, siis paluksin ka selle massaaži-ime kontakte. epp6lek6rs@gmail.com :)

    VastaKustuta