06.08.17

külalised

Leidsin oma maja eest ühe 55-aastase Austraalia rekajuhi. 
Kell oli mingi pool üksteist õhtul ja jõudsin just töölt. Seisis mees, suure seljakotiga seljal ja väiksema seljakotiga kõhul, pilk selline hädine. 
Ma astusin ligi, küsisin, kas on mingi mure. Ta ütles, et jäi Vilniuse bussist maha ja ei tea, mida nüüd teha. Tuli Leedust häälega, nüüd tahtis bussiga tagasi.

Ma helistasin Shole, küsisin, kas võõras mees võib me diivanil magada. Sho ütles ok ja ma ütlesin, et ta helistaks mulle tagasi, kui suurem laga elutoast ära koristatud. 

Istusime ja jõime teed. Mees rääkis, et ta hakkas maailmas reisima 1984. aastal. Vahepeal näiteks hääletas kaks aastat järjest Euroopas. 

Gorbatšovi ajal reisis Pekingist Moskvasse, sealt Leningradi, sealt Soome, sealt Norrasse. Üheksakümnendate alguses hääletas Jaapanis ringi. 

Seekord kavas võtta Baltimaadele lisaks Balkani poolsaare ja sealt edasi liikuda Kesk-Aasiasse. Peamiselt hääletades.  
No ja siis millalgi tagasi Austraaliasse autot juhtima. 

Ta pidas reisi- ja igapäeva-päevikut. Mõtles, et kunagi annab päeviku kirjastusele üle, et need teeks sellest mingit sorti raamatu ja saadud raha annetaks ta heategevuseks. 

Eesti on tema sajas riik. Kui mitte sisse lugeda Mosambiik, kust ta peatumata läbi sõitis. Kui Mosambiik sisse arvestada, on sajas riik Läti. 

Aga hoolimata sellest, et mees oli reisinud läbi põnevate kohtade ja aegade, oli ta üllatavalt igav vestluskaaslane. 

Hommikul ärkasime üles, sõime hommikusööki ja siis ta läks ära. Enne veel ütles: mul on öösel pükstele plekk tekkinud. Ei tea, kuidas see juhtus. Küllap nägin mingit unenägu, aga ei mäleta, millest. Seda juhtub harva. 
Ma lohutasin lahkelt, et plekki pole üldse näha.

Aga pärast oli rõve olla ja mõtlesin, et deem, isegi minul on mingid piirid, millest üle minnes on jutuga liiga kaugele mindud. Nagu näiteks Austraalia rekamehe püksipleki-jutud. 

Eile käis külas Sho kursavend. India kutt, hästi jutukas sooja südamega poiss. Sõime sushit. Sho teeb päris head sushit, avastasin. Miks ta seda tihemini ei tee, ei tea. 

Rääkis oma Eesti-elust. Kuidas talle meeldib väga üks töökaaslane. Ta läks sinna kohta tööle ja siis rääkis kolm päeva järjest ühe poisiga. See poiss muudkui vaikis ja kuulas. Aga neljandal päeval hakkas poiss rääkima ja siis rääkis kümme päeva järjest ja India kutt mõtles: on ta ikka eestlane? Kuidas ta nii palju räägib? 

Ja nüüd nad räägivad iga päev hästi palju. Seepärast käib India kutt nädalavahetustel tööl, et saaks natuke vaikselt tööd teha ja end laadida, et siis ülejäänud viis päeva tolle teise kutiga juttu puhuda. 

Siis ta rääkis vene vanamemmest, kellelt ta tuba üürib. Kui ta internetti tahtis ja varustajale helistas, siis too ütles, et vanamemm on hull, nad on seal kolm korda käinud ja vot enam ei ole nõus. Teine firma oli siiski nõus. 

Ja tõepoolest, ükski üüriline polnud vanamemme juures tervet kuud vastu pidanud. Mis tähendas, et kui üks kuu täis sai, korraldas proua talle piduliku õhtusöögi. Ja kui viis kuud täis sai, siis korraldas vanaproua peo. 

Nad suhtlevad muuseas ainult Google Translate'i abil ja kuigi see paar lauset tõlgib hästi, siis pikki jutte enam mitte. Mis tähendab, et India kutt istub ja kuulab naeratades, kuidas proua monoloogi peab ja proua on nii õnnelik. 
Proua ütleb: mul on nii hea meel, et sa aru ei saa. Lihtsalt kuulad ja naeratad. 

Täna öösel nägin pikalt igasuguseid unesid, aga ükskõik, mida ma nägin, kõigele taustaks rääkis see India poiss, oma soojal emotsionaalsel kombel. 

Lisan nüüd hulga pilte kassist kastis. Me arvasime, et Miki pole klassikaline kasti-kass, aga kui Sho tõi Jaapanisse saatmiseks postkontorist ühe, siis avastasime, et oleme eksinud. 
Tahtsin robot-tolmuimeja tööle panna ja tõstsin kassi koos kastiga ära diivanile, aga niiviisi ebastabiilselt diivanipadjale, et kast vaikselt viltu vajus. Kass ei lasknud kasti asendist end üldse häirida. 
Kasti kõrval oli midagi huvitavat, mida kass käpaga susima pidi.

Tööga seoses käisin martsipanikuju värvimas. Kõigepealt sai valida, kas teed kuke või koera või kassi või. Mõtlesin Sho peale ja valisin kassi.
Siis tuli värvima hakata. Teadsin, et kui kassi nina ära ei värvi, on Sho rängalt pettunud.
Meid juhendati, et värve ei tohi segada, sest siis läheb asi poriseks kätte. Nii alustasingi selge punase ja selge kollasega ja lõpuks kõrvade, nina ja saba jaoks selge sinine. 
Aga ma lihtsalt ei kannatanud neid rõve-puhtaid värve välja ja ülejäänu miksisin ära, nagu mingi kuramuse waldorf-laps.
Kõigil teistel tuli palju ilusamini välja, aga igatahes, kui pärast S'ile enda oma näitasin, oli ta vaimustuses. Vot!  Küll waldorf-laps waldorf-last tunneb.
Eile käisime jälle keskturul, mis on mu lemmik koht. Poes käimist ma teatavasti ei kannata, aga turult tulles on alati selline suur rahuldustunne: nüüd sai küll head ja paremat. 
Turuinimesed on elavad, silm särab, tahavad müüa. 
Kõik oma raha viime keskturule. 

Seal on üks vanaproua, kes müüb soolatud kurki. Ta pakub alati ühe kurgi maitsta ka. 

Esimest korda ostes küsisin rumalalt: kas te ise soolate kurke? 
Ta ütles: ma soolan kurke juba ajast, kui teie ema polnud sündinud. 
Nüüd alati ostame temalt. Tal on eile soolatud ja üleeile soolatud kurki. Meile maitseb üleeilne. 

Turuhoone on põneva arhitektuuriga. Vaatasime kunagi Shoga, et see küll pole Eesti. 
Sho ütless: Tadžikistan. 
Nüüd kujutamegi ette, kuidas käime Tadžikistanis turul. 

Lõpetuseks, ma nii tohutult naudin viimase aja ilmasid. Suvised hoovihmad, see on nii-nii-nii mõnus. 


3 kommentaari:

  1. Mulle meeldivad ka need vihmad, kuigi väga valjult igal pool seda välja öelda ei saa :-D

    VastaKustuta
  2. Mulle jälle meeldib Miki. Eriti kastiga. Vaatan muudkui ja naeran siin:) Ja martsipanikass on kuidagi jaapanlik lausa.

    VastaKustuta
  3. Mulle meeldib ka Miki, aga olen selles osas vist pisut erapoolik :D

    Aga vihmade osas, tõepoolest olen saanud kergelt ärritunud reaktsioone, kui ütlen, et vihmad meeldivad ja et üldse ei häiri, kui pole ideaalikas suveilm.

    VastaKustuta