18.09.17

ivata

Tahaks saada blogi kuidagi tagasi mundaansete teemade peale. Just nagu peaksin muidu täiega sakraalblogi.
Tegelt pean silmas selliseid kergemaid jutte, millel ei pruugi erilist pointi olla, aga milles oleks kergust ja mida võiks üle-päeva blogisse vuristada.

Aga kas või seesama blogipostitus on mul mitu nädalat mustandina istunud, sest tundus, et selles pole mingit erilist iva ja kui pole iva, siis ei hakka lugejat tülitamagi.
Samamoodi seisab mingi ateismi-postituse mustand juba poolteist kuud, sest teema on keerukas ja ma pole jõudnud neid mõtteid päris ära vormida.
No tõesti, rohkem kergust on vaja.
Nüüd kirjutan meelega ivatu postituse ja igatahes panen selle üles.

Viimased paar päeva olen küll täiega rase olnud. Kõht läks suureks ja ma hingeldan ja ägisen. Söön ka natsa liiga palju, siis ei mahu üldse hingama.
Enne oli kuidagi lihtsam. Rinnad ka vist nii suured, et nende all andis päris suurt kõhtu varjata. Aga enam mitte.

Eile läksin hommikul turule, siis 6 korrust trepist üles, siis tööle, siis 6 korrust trepist üles, siis ühele üritusele, siis 6 korrust trepist üles ja siis sõbrale külla ja siis 6 korrust trepist üles.
Treppe kõndida on väga raske.
Kui Shoga kahekesi kõnnime, siis ta lükkab mind trepist üles. Üllatavalt hästi aitab.

Augustis-septembris olen teinud mitu korda nädalas giidiööd ka, mis teeb vähemalt paaritunnist jalutuskäiku päevas. Laupäeval oli küll 4-5 tundi jalutamist.

Samas on hea, et on olemas kohustuslik tasustatud jalutamine ja kodutrepid, sest ma võtan mõnuga kaalus juurde ja me sööme väga hästi ja kõik on nii maitsev.

Iga nädal käime turul. Kui seal olid ainult marjad, siis läks kalliks kätte, sest marjakilo on kallis, aga nüüd, kus seal on kõiksugu muud aiasaadused, siis no lihtsalt nii rahuldustpakkuv. Kuigi meie ühe kuu soolakurgi eelarve on 20 eurot, tuleb välja. Iga nädal ostame kilo ja sööme kohe ära.
Samas kui mõelda, mis igapäevased toimingud käivad kurgi kasvatamise, soolamise, turule vedamise juurde...  Rõõmuga maksan kõikidele, kes nii suurt vaeva näevad, et need maitsvad tomatid-kartulid-seened mu kõhtu saaks.

ITK juures on hea asi see, et seal kohe kõrval on Sõõrikukohvik.  

Siis, Prismast ostame merikapsast ja teeme kurgi ja äädika ja veel mingite asjadega salatit ja mugime ja mugime ja mugime. Merikapsa-pakendi disain on selline, et Sho ütles, et nad tõenäoliselt ise ka ei saa aru, miks nad merikapsast pakendavad ja müüvad (kes kasutab seda ja milleks?), aga kuna nõudlust on, siis lihtsalt jätkavad... 

Mmmm toit.

Lapseootuse algul sain teadlikuks asjaolust, et tegelt mul on väga madal vererõhk (60-midagi ja 90-midagi) ja ämmaemand soovitas tass-paar kohvi päevas juua ja ma mõtlesin: no kui just peab.
Endal oleks südames justkui päike tõusnud. 
Kuigi ma reaalselt joon vähe kohvi - vahel kaks lonksu, vahel pool tassi, harvemini terve väikse tassi, kui on väga maitsev. Kohvi tegemise rituaal lihtsalt meeldib mulle väga. 

Aga vahepeal käisin pikalt ringi uue identiteedi-aksessuaariga: madal vererõhk.
Sellepärast ma hommikul olengi loid.
Seepärast olengi selline madala sagedusega inimene.
Andestage, mul on madal vererõhk ja seepärast ma praegu diivanil siruli olengi.

Paar kuud tagasi käisin koos paari jaapanlasega ühes Eesti edulugu-tarkvaraettevõttes. Kohtusime CEOga. Jaapanlane tahtis oma ettevõtte kohta teha ettekande. Vaja oli ta arvuti ühendada koosolekuruumi-ekraaniga, aga päris õiget juhet polnud.
Eesti CEO ütles, et ta otsib õige juhtme, aga ta ütles nii: I will make it happen. 

Ma mõtlesin, vot see on eduettevõtte-suhtumine. Ei ole mingit leiget "oodake, ma otsin juhtme". Ei.
I will make it happen. 

See on risti vastupidi minu elule, mõtlesin siis.
Ma ütleks: sorri, ma ei tea... mis juhet vaja ongi? Mul madal vererõhk ka, ei tea, kas üldse jaksan kõiki juhtmeid läbi sorteerida."

Make nothing happen oleks minu kõige enesekindlamalt sõnastatud moto, mõtlesin tookord.

Ühesõnaga, lüpsin seda vererõhu-lehma vahepeal korralikult, nüüd sain aga vist üle.

Olen viimasel ajal väga-väga palju tööd teinud. Kahe nädala jooksul vähemalt pole ühtegi puhkepäeva olnud. Põnevaid seikasid ja ärritumist on ka. Kunagi ehk kirjutan.
Aga praegu: Miki pildid. Need on natuke pervod ja olen paar kuud julgust kogunud enne, kui teile näitan. Sest kass ei ole titt. Ei ole.
Aga K tõi meile tegelusmati ja no see on ju kassidele disainitud....

video












4 kommentaari:

  1. Absoluutselt mõnus postitus ju. Ja Miki pildid on ikka parimad! Üldiselt kassid arvavad, et kõik tite parafenaalia on nendele mõeldud, pole vaja üldse muretsedagi:)

    VastaKustuta
  2. Pidin seepeale guugeldama sõna paraphernalia ja sain jälle targemaks. Aitäh :D
    Ühtlasi rõõmustan, et beebi-kass õõva ei tekitanud.

    VastaKustuta
  3. Mul on ka tunne, et ma olen rase. Kõht on suur ja trepist ei saa üles. Aga keegi ei lükka mind :(

    Kas sa oled blogi nime ära vahetanud? Nüüd keegi juba loeb?

    VastaKustuta
  4. Pean ütlema, et olen nüüd ka kõhukaid härrasid ja prouasid uue kaastundliku pilguga vaatama hakanud. Küll peab olema raske...
    Aga palu kellelgi lükata... Aitab hästi. Aitajale ka paras trenn.

    Blogi nimega läksin, jah, lihtlabasuse teed. Maarja blogi - kõik on selge.

    VastaKustuta