05.11.17

oktoobrit ei olnud

Oktoobrit poleks nagu olnudki. Teadsin juba kuu alguses, et oktoober libiseb kusagile - siis tuligi kuu lõpp. 

Sho ükspäev küsis: millal sünnitähtaeg on?
Ma: viiendal
Sho: mis kell?

Tänasest olen muide dekreetpuhkusel. "Puhkusel". 
Arvasin, et mul on oktoobris aega ja äkki hakkab veel igav ja siis võtsin ühe toimetamistöö vastu. Kuigi ma teadsin, et see on halb mõte, ükskõik mis otsast vaadata. Ülla-ülla,  nüüd olengi sellega kimpus, sest oktoobrit ei olnud. Siis on veel lõpetamata projektid ja projektid, mis ei lõppegi ja...

Alles natsa tagasi sain aru, et kui titt pooleteise nädala pärast sünniks, oleks ta täiesti legaalne täisealine. Aga mul on raamatud lugemata, sünnitusteemadel mediteerimata, koristamata, tšillimata - ja töö on veel tegemata. Mul on veel nii palju tööd, on tunne.

Küll aga on meil olemas kõik asjad. Kes oluliste teemadega diilida ei oska, katsub ikka ebaolulistega  puudusi korvata.

Tegelikult ei ole nii hull midagi. Kui alguses oli natsa rõve, et keegi teine mu kõhus liigutab, siis vahepeal muutus see tunne rõve-armsaks ja nüüd on lihtsalt armas. Nii et ma arenen emotsionaalsel tasandil ka. Ja kui algul ma arvasin, et ma ei näita beebit kellelegi enne, kui ta on tulnuka staatusest nunnu staatusesse kasvanud, siis nüüd ma olen täitsa seda meelt, et läbipaistva naha ja uduse pilguga, sündimisest lömmis tulnukas-beebi on ka äge. Pluss, et sõbrad lubasid valetada, et ta on algusest peale nunnu. 

Ah, need on lihtsalt mu mõttetud mured, mille kallal mõnuleda selle asemel, et karta beebi elu ja tervise pärast sünnitusel ja edaspidi.

Ma muidu täiega plaanisin, et hakkan nüüd titeblogijaks ja räägin rasedusest ja asjadest, aga aeg lendab ja aju on liiga väsinud, et kirjalikult mõelda.
Tegelikult valetan. Ei plaaninud titeblogijaks hakata, sest tean ette, et mul niikuinii ei tule see hästi välja. Liiga palju hämarust. Ja teate, kui palju musta huumorit ma püüan kas või praegu filtri taga hoida. 
Aga mõtteid jagada tahaks nagu ikka ja... 

Katsetan pisut ikka raseda argipäevast ka rääkida. 
Muide, mõned kuud tagasi kasutasin pehmeid väljendeid nagu "lapseootus" ja nii, sest "rase" on nii kole ja robustne sõna.
Aga nüüd: rase. Täiega rase.

Ööd on viimasel ajal karmid. Kopsumaht on väike ja lisaks nina kinni, nii et ma eriti ei hinga. Seejuures on elupask, et mul öösel lähevad sõrmed tursesse, sõrmeliigesed valusaks ja veri kaob sõrmedest ära. Ja kaob nii ära, et tagasi enam kuidagi ei saa. 
Muidugi on see kõik normaalne, ma kontrollisin.

Mõtlesin algul, et nüüd elangi nii, et verd sõrmedesse ei jätku, sest sõrmeotste mudimine ega ka peksmine ei andnud mitte mingit tulemust. 

Siis leidsin punkti küünarnuki juurest, kuhu peab vajutama. Õigemini sealt algavad sooned, mis sõrmedeni lähevad.  Kui sealt mudida, siis tavaliselt saab vere sõrmedesse tagasi. Iseasi, kui kauaks. 
Aga see kõik on nõme ja väsitav ja ei lase mul magada. Vetsus käin ka sada korda.

Massöör tegeles mu vasaku käega viimati oma pool tundi järjest. Siis oli paar ööd parem. Basseinis on ka hea, aga probleem ei taha päriselt laheneda. 
Sellised on ööd. 

Aga päeval on seni kõik lihtne ja ilus olnud. Kui olen püsti ja tegus, siis on kõik väga tsill ja kerge ja olen kiire nagu kitseke. Selles mõttes on mõistlik teha tööd ja sebida ringi, vältida siruli viskamist. 
Ainus jama, et viimased paar päeva, kui olen viimaks rohkem kodune olnud, hakkavad öised mured vaikselt ka päevadesse hiilima.

Nõme hakkabki sellest hetkest, kui kontroll käest ära läheb. Seni, kuni vee joomine ja bassein ja mis iganes muud trikid keha tasakaalus hoiavad, on okei. Siis peab neid asju lihtsalt tegema. Aga viimastel päevadel on natuke selline tunne, et mida ma ka ei teeks, seis läheb lõpuks ikka kehvemaks. 

Tundub, et viimasel ajal olen ka selle piirini jõudnud, kus selline paras suur rasedakõht muutub kohe-kohe ebaloomulikult ebaproportsionaalselt hiiglaslikuks hirmuäratavaks palliks. See perspektiiv ei rõõmusta eriti.

Teisalt, kuigi arvasin, et raseduse viimase kolmandikuga läheb kõik vaid allamäge, siis üks üllatus  oli ka. Kui arst mulle rauatabletid määras, kulus mingi nädalake, kui ma avastasin, et käin trepist üles nagu inimene. Tempokalt. Siiamaani käin. 
Nii et varasema trepi-jõuetuse taga oli lihtsalt rauapuudus. 

Teine tore asi, et kuigi olen eluaeg pidanud juukseid üle päeva pesema, siis nüüd on juba mitu kuud uus süsteem - iga viie-kuue päeva tagant. Nägu ka klaar. Viimaks sai 15 aastat kestnud puberteet vist läbi.

Appi, mind ennast ajab mu jutt haigutama. Juuste teema oli viimane piisk. Enam ei tee. Juuksepesujutte ei räägi. 
Panen hoopis Miki-pilte. 
Meil käis fotograaf ja kass tuli keerfiri abil ka pildile meelitada. Miki jäi skeptiliseks. 





2 kommentaari:

  1. Haha, sa oled sealmaal, kus ma olin mõni nädal tagasi.
    Kaks kommentaari: kui sul on päriselt rauapuudusaneemia, siis raua söömine mõjutab vereloomet kuskil kuu aja jooksul - nii kaua on punaliblede elutsükkel. Nii et nädal ei tohiks vahet teha.
    Teiseks: see naha ja juuste asi... Noh, mul on eluaeg olnud õhukesed juuksed - kuskil kuuendal kuul vaatasin, et oo, kõik need vitamiinid on vist mõjuma hakanud, juukseid ei tule enam üldse välja, nii paksud on. Siis lugesin, et rasedus seda teebki - pärast tulevad kõik korraga välja ja rasedushormoonide mõju kaob ära ja üldse kõik läheb vanaviisi edasi. Enjoy it while it lasts.

    Hea uudis on muidugi see, et ka kõik muu läheb pärast sünnitust vanaviisi edasi - saad oma sõrmed tagasi jne. Mis on sõnulkirjeldamatult hea tunne.

    VastaKustuta
  2. Raua osas, ei teagi, see muutus füüsilises võimekuses oli väga suur ja järsk ja püsiv. Ei oska kahtlustada muud kui rauda. Merekapsa söömisest see ei saa ju olla. Või on merekapsas mulle nagu purgispinat popeye the sailor manile...

    Samas, näitajad veres olid enne ainult natuke alla normi. Äkki rauatablett leidis kiirtee.

    Juuste osas olen kahjuks kursis, jah, et kõik, mis enne pähe pikemaks jäi, tuleb pärast korraga peast ära... Oi kui põnev, oi kui põnev...

    Kui kõik muu pärast sünnitust vanaviisi on, siis on küll hea, sest ma kujutan ette paljut, mis võib olla teisiti :D

    VastaKustuta