28.11.17

vint peale

Beebi sai täna 39. Vahepeal mul oli mingi kaks päeva, kus ma olin "puhkusel" ja siis mõtlesin: noh, tuled välja, tuled või? Hakkad sündima? Ah? Ei? 
Appi, kui ta tuleb välja, siis mul on beebi. Aga ta niikuinii ei tule, see ei tundu reaalne. Tuleb ta homme, ülehomme? Kahe nädala pärast? Minu sünnipäeval? Või ikka homme?

Aga siis tulid mingid koosolekud ja muud põnevad asjad, millega elu jälle vaikselt täitus ja sain haiglase tähelepanu oma kõhult ära. 

Muidugi pendel kõikus teise äärmusesse. Esiteks mul oli see toimetamistöö, mille pärast ka blogis vingusin, eks. Sellega sai justkui ühele poole, hingasin kergemalt. Aga siis nad saatsid teksti mulle küljendatuna tagasi, et vaata veel enne trükki minekut üle. 

Sel hetkel mõistsin ma, et olen oma rollist valesti aru saanud ja kui enne parandasin tõlkevigu, siis nüüd tuleb hakata eesti keelt siluma. Oleks ma seda algusest peale teadnud, poleks tööd mitte mingil juhul vastu võtnud. Keeletoimetamine ei ole selline asi, mida võiks jätta "hea keelevaistuga" inimesele. Seda õpitakse ülikoolis - ja põhjusega. 

Väike paanikakõne emale, kes õnneks ei ole mitte japanoloog, vaid eesti keele filoloog, ja asi saigi "kiire" lahenduse. Istusime pühapäeval 11 tundi järjest laua taga ja suutsime kolmandiku raamatust ära toimetada. Eile-täna olen ma üksi, tunduvalt aeglasemas tempos pusinud. Vaatan, kas saan enne tite sündi lõpuni.  

See on siis esimene asi, mis "juhtus". Teine asi, me käisime oma uut korterit vaatamas. Mõtlesime, et kui veebruaris-märtsis sisse kolida, peaksime nüüd juba köögimööbli tellimisel esimesi samme astuma. Seepärast läksimegi vaatama, milline mööbel sinna sobida võiks ja nii. Et saaks aegsasti kõigega rahulikult... teate... tegeleda...

Vaatasime korterit ja ma ühtlasi küsisin üle, millal võiksime selle kätte saada. Tavaliselt ju ehitus venib ja kes teab, äkki oleme aprillini veel vanas kodus.  

Vastuseks sain "25ndal plaanime asja ise üle vaadata ja siis ehk 5ndal võiks teie vaatama tulla ja..." 
Oot, mis kuust ja... aastast me räägime, küsisin täpsustavalt. 

"Noh, 5. detsembriks tahaks töödega lõpule jõuda. Igatahes peaksite enne jõule uude koju saama." 

Nädal tagasi saime sellise uudise, nii et viimase nädala oleme paganama köögimööblit püüdnud sebida. Kahhelkivipoes käisime ja... Mis värvid, mis materjalid, mis hinnad, mis paigutus, mis mis mis... 

Sellised lood. 

Kui te nüüd muretsete, et ma olen paanikas ja stressis ja mis kõik veel, siis ei ma ole. Eks elu keerabki vahel vinte peale ja niikuinii ükshetk tuleb force majeure tite näol ja siis vaadaku krimiromaanid ja köögimööblid (ja notarid ja ventilatsioonitorud ja pangalepingud ja koosolekud ja kodulehed ja e-kirjad ja ärisuhted ja maksud ja dokumendid... )  ise, kuidas hakkama saavad.  

Seni on tore, et tegevust jätkub. Sest vabadel hetkedel on mul kalduvus vinguma hakata, et mis kõik on ebamugav ja kust valutab - või niisama tüütu olla. 
"Sho, vaata mu kõhtu, vaata mu kõhtu. Mul on nii suur kõht. Appi, vaata, kuidas kõht liigub. Vaata!"

Aga tõepoolest, see kõht. Vahel titt liigutab, nagu tema oleks Michelangelo ja mu kõhu sisesein tema Sixtus, aga vahel oleks mul nagu pöörane kutsikas põues. 

Igatahes plaanin ma järgmisest nädalast päriselt töölt puhkusele jääda, sest ükskord beebi ju sünnib. 

Sho peab titele mütsi ka tegema. Ma ütlesin, et mul on vaja uut mütsi, et äkki-äkki saaks K mulle uue mütsi teha, ma nii rõõmustaks.
Sho ütles: ma teen sulle ise uue mütsi.
Ma ütlesin: okei. Aga võib-olla on sul lihtsam teha alustuseks üks väiksem müts, näiteks beebimüts. 
Sho ütles: okei.

Kord sattusime lõngapoest mööduma ja ostsimegi vardad ja lõnga ja Sho hakkas kudumist õppima. Üks vinge maniküüriga latiino-proua õpetab läbi video. 

Ei ole kindel, kas ta kunagi mütsini jõuab, aga vaatame. Igatahes on nii ARMAS vaadata, kuidas ta kududa pusib. Tegelikult hakkas enam-vähem tulema juba.

Praegu on bussipeatustes plakatid vastsündinud beebi pildiga. Palutakse annetust haiglale. Sho vaatas pilti ja nentis, et ka sellel beebil on müts peas ja kuidas meie oma saab, kui tal mütsi pole. 
Ma ka ei tea...


Kuna ma magan öösiti nii halvasti, siis Sho magab öösiti nii halvasti ja seega oleme juurutama hakanud lõunauinakuid. Miki magab nii öösel kui päeval hästi ja palju.

Miki ja Sho magavad. Tegelikult ma magasin ka sealsamas vasakul, aga siis tõusin ja tegin pilti.



2 kommentaari:

  1. Su pere on üleni nii armas, ema ja Sho ja Miki ja beebi ja sina ja nii edasi:) See beebi saabumine on üks suur seiklus igatahes, nii et edu ja rõõmu!

    VastaKustuta