20.01.18

lagunemine

Nüüd tuli küll morbiidne pealkiri. Aga ei muuda ka, sest tõepoolest - kõigepealt oli mul silmal odraiva, siis tekkis sõrmeküüne juurde punetus ja mäda. Siis juhtus sama varbaküünega ja siis teise sõrme küünega. Siis läks ige põletikuliseks. Siis hakkasid imetamise sundasendist põlved valutama. Niiviisi valutama, et magada ei lasknud, kujutate ette. Hea idioot ma olen, kirusin end, ei võinud siis jalgu sirgu lükata.

Siis tekkis silma jälle põletik. Ja siis jälle varbasse.
Siis halvenes silmanägemine tunduvalt. Loodan, et see väsimusest ja ajutine. Kondid raksuvad üllatuslikest kohtadest ootamatutel momentidel.

Hakkasin vitamiine sööma.

Ah, ja siis, tuleb välja, mul ongi song.
S ütles, et tema teada on songad ainult kassipoegadel, mina teadsin ainult kubemesonga, aga nüüd selgub, et on olemas midagi nende kahe vahepealset: armisong.

See mingeid vaevusi ei põhjusta, lihtsalt pean mõne kuu pärast teist korda elus narkoosi alla minema.
Pole see keisrilõige mingi lillepidu. Kuigi sellel on ka omi võlusid (nagu unepealt lapse saamine).

Beebi A'd tabas aga ühekorraga puberteet ja keskiga - ta täiuslik beebinahk täitus aknega ja pealagi läks kiilaks. Tõelise samurai soengumood. Akne tõmbas nüüdseks tagasi ja uusi juukseid on juba pool senti, aga no tõesti. 

Tean, et asi ajutine ja osa kuival maal elamisega kohanemise protsessist. Ema ütles, et ma olen nii hästi informeeritud, sest tema omal ajal mõtles, et näed, sain haiglast täiusliku beebi kaasa ja juba kuuga suutsin ta nässu keerata.

Vahepeal hakkas A naeratama ja lalisema ja see upgrade on täiesti revolutsiooniline.
Ma sain teada, et ta on lahke ja suure südamega inimene. Vähemalt ta kõnetab mind nii hellalt, et ma tahan temaga ka ainult väga hella häälega rääkida.

Ükspäev oli kell nii umbes neli kakskend neli öösel ja ma olin maailma peale vihane, et ma magada ei saa. Kussutasin titte, pilk aknast välja suunatud. Pööran siis pilgu korraks tagasi titele ja vaatan, et ta naeratab mulle oma kõige hellemat naeratust ja siis ütleb mulle midagi maailma kõige pehmemal toonil.
Siis ma heldisin päris mõneks ajaks. Pärast olin vihane edasi.

Miks arvatakse, et titemammade maailm ahtaks jääb? Mind huvitavate teemade ring on vaid avardunud - beebi kaaluiibe, gaaside, näonaha võrra.
Näiteks pole midagi olulisemat kui A seedekulgla ja selle töökorraldus. 
Iga krooks ja puuks saab minu ja Sho spontaanse tunnustava mõmina osaliseks. Nii lihtsalt on. Seedimine on oluline ja kõik. See on peamine, millega A päevast päeva tegeleb ning sellest sõltub nii tema kui meie heaolu.

Imetamine on nüüd suht käpas, aga vahel on see siiski suur emotsioonide mäng. Täitsa lõpp ikka, kuidas kuu-kahene beebi peab endaga võitlema. Kui teda järsku suur nälg tabab, võib ta olla kannatamatu ja siis hakkab nutma, kui rinnast sekundite jooksul piima kätte ei saa.

Nuttes aga ei saa üldse ja see ajab teda veel rohkem endast välja. Siis pean talle ütlema: no proovi veel, proovi, sa saad sellega hakkama!
Tema vastu: ei, ma ei suuda!
Ja hakkab röökima.
Ma: no võta end kokku, sa saad hakkama!

On näha, kuidas see pisike olevus tõepoolest enda tunnetega võitleb - püüab keskenduda, aga nutt tuleb ikka peale, aga ta ikka püüab.

Siis on otsustav hetk, kus ta enda üle kontrolli saavutab. Seda on nii selgelt näha, seda otsustavat pöördelist momenti. Ta võtab viimased tahtejõuriismed kokku - ja õnnestub.
Nagu mingi Hollywoodi filmistsenaarium mu rinnal. 
Ma ei pane endast blogisse eriti pilte mitte privaatsuse pärast, vaid sest ma olen kõigil nii kole. Aga sellel, mis Sho täna hommikul klõpsas, ei olegi.

Ühtlasi näete, kelle kõrvad A päris. Õnneks on pea tal nüüd palju suurem kui algul. Algul oli ta päris kõrvahaldjas. Kui ta paarinädalane oli, ütles H: Ta on nagu see tegelane "Sõrmuste isandast". See, mis ta nimi oligi...
Ma (haavunult): Guglunk??
H: Ei-ei, see, keda Orlando mängis. Legolas.
Aga ta niikuinii mõtles tegelt Guglunki.


2 kommentaari:

  1. Emadus teeb naise natuke esemeks. Alguses anumaks, mis ei tohi puruneda kuni selle väärtuslik sisu kosub, siis söögilauaks, millelt loodus halastamatult suunab kõik olemasoleva uue idu toitmiseks.
    Anumana on naine tavaliselt terve ja õitsev, söögilauana laseb loodus tal rahus pudeneda, sest enam pole varusid seesoleva säästmiseks vaja, vaid väljas kasvava toitmine on esmajärguline.
    Aga see kõik läheb mööda ja elu annab oma tasu kuhjaga.
    Soovin palju tervist ja vähe väsimust!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh!
      Tõepoolest, paistab, et nii on.

      Kustuta