11.02.18

kaerahelbeke

Olen suht väsinud. Muidugi peamiselt seepärast, et öösiti magan hõredalt. 
Lisaks, viimastel päevadel pidin ligi 800 haikut skännima ja netti riputama, sest me korraldame maailma laste haikukonkurssi. 
Sihuke äpp on, muide, nimega tiny scanner.
Siis muu, tähendab koristamised-pesupesu, kirjavahetused ja niisama vajalikud sebimised, ka kuhjus. Tagatipuks sõin ükspäev ema imemaitsvat quiche'i, mis mõjus beebi A'le kõhuvalulikult ja siis oli ta mul pidevalt küljes, nii et palju jäi seepärast tegemata. 

Asjad on endiselt kuhjunud, nii et kui hetke vaba aega saan, tekib tunne, nagu tahaks korraga kaheksa ilmakaare suunas joosta - teha seda või teist või viiendat -, aga lõpuks teen ikka kaeraküpsiseid. Prioriteedid - kes neid seab, kui ise ei sea.

H tõi mulle sünnaks enda tehtud kaeraküpsiseid ja paar päeva hiljem saatsin talle sõnumi, et nüüd on kaks varianti: kas saadab mulle igal nädalal paki või jagab retsepti. 

Sain retsepti ja alates detsembri lõpust olen suht igal kolmandal päeval küpsiseid teinud. Ei tea, mis hullus mind tabas, aga ainult neid söökski.

Beebi Luukas (ma nüüd kutsun teda nii), mu pisi-linnupojake, mu väike kassike, mu moonirullike, kaerahelbeke... olen hellitusnimedega veel katsetamise staadiumis... on nüüd piisavalt ümarpõskne, et tulnuka staatusest inimbeebi omasse langeda.

Viis kilo, nii et maadleb kassiga samas kaalukategoorias.
Tükk aega ahmisin õhku, kui avastasin, et mõned riided on talle parajad, mitte enam suured. Nüüdseks on paar riideeseet lausa väikseks jäänud. 
Üks ilus kingiks saadud sinine, mille puhul ootasin, et millal L piisavalt suureks saab, on nüüd esimest korda selga pannes hoopis liiga paras. Nii otsustasin, et ei vaheta tal seni riideid, kuni ilusa sinise peab tal seljast ära lõikama. 

Lõikamisest - ma algul arvasin, et ei lõika L küüsi, kuni ta on piisavalt suur, et oma küüsi ise lõigata. Liiga pisikesed sõrmed, liiga suured käärid... Aga nüüd olen juba suht vilunud lõikur. 

Ükspäev tühjendasime fotokat vanadest piltidest ja sattusime beebi esimeste elunädalate omadele. Mõtlesime: olid alles ajad... 
Olid alles ajad - mõni nädal tagasi, heh. Ta on lihtsalt iga päev uut nägu ja uut kasvu.

L avastas hiljuti oma vasaku käe. Nüüd leian ta aeg-ajalt kätt piidlemast. Natuke sellises asendis, nagu viskaks pilgu käekellale. Vahel jutustab oma käega pikalt ja usalduslikul toonil.

Tahaks, nagu mõni netipood, talle soovitada: kui teile pakub pinget te vasak käsi, siis soovitame tutvuda ka paremaga...
Aga eks iga käsi omal ajal.

Kõige ilusamad hetked päevas on siis, kui väike L mulle hellusi sosistab.

Ta on muidu selline usaldav tüüp. Ema käis külas ja samal ajal kui ma midagi muud teises toas tegin, rääkis L talle kõik saladused ära.
Ma tean seda küll, kui ta jutustab, siis tal on selline nägu, et "ainult praegu, ainult sinule usaldan..." 

Mu lemmiklaul on hetkel Melanie de Biasio "Your Freedom Is the End of Me". Pealkiri on väga informatiivne, ütleb, millest laul räägib. 
Your freedom is the end of me, ümisen vahel oma väikesele oidipusele.

Annan jätkuvalt jaapani keele tunde. Viimati sai nalja fraasiga "jumala savi". (Jaapani keele sõpradele: kami no nendo. Mul on jumala savi - watashi wa kami no nendo o motteimasu.)

Jaanuari lõpuga loobusin Netflixist, sest no ma ei vaata sealt asju. Võtsin sügisel lihtsalt tasuta kuu, et näha "Rick and Morty" uut hooaega, aga siis unustasin tellimuse lõpetada. Aga siis, jaanuaris tekkis Netflixi "Friends" ja ma mõtlesin, et deem, miks ma pidin lõpetama. Vaatasin veel esimese hooaja ära ja siis oligi jaanuari lõpp. Pärast tükk aega ei teadnud, mida teha. 
Kuigi mul on DVD boks kõikide hooaegadega ka riiulis ja nii. 

Varsti hakkame kolima. Meile ähvardati juba detsembris korter üle anda, aga asi jäi venima (mis meile sobib - Luukas sündis ja kõik) ja nüüd toimub tehing veebruaris. Aga nii palju lahtisi otsi on ja asju, mida peaksin teadma, aga ei tea. Köögimeister ei vasta küsimustele mu kirjades ja või-olla tuleb köök kole ja korter nõme. 

Pakkima peab... Aga ma muudkui skännisin haikusid ja kokkasin küpsiseid. 
Mõtlesin, et kui riided ja raamatud ära pakin, siis ongi suurem osa asju pakitud. Aga nüüd, kus suur osa riideid ja kõik raamatud kolimiskastides, vaatan ringi, et mis laga see igal pool on ja millistesse kategooriatesse peaks selle kõik jaotama ja kuidas pakkima...

Aga beebi-beebi-beebi. Tal ühe silma kohal natuke nahk punetab. See olla osadel beebidel, nimeks kurenokajälg. Ühest küljest kõlab armsalt, aga teisalt tekitab küsimuse, kas kurg tahtis tal silmi peast nokkida või mis. 

Mäletan, kui olin rasedusega poolepeal, siis nägin mingit intervjuud John Cleese'iga, kus ta oma emast rääkis. Ta ütles, et ta ema oli selline, kes veel üheksakümnesena iga kord poja küsimusele, kuidas läheb, vastas "ah, viimasel ajal on suht masendav" või midagi. John Cleese iganädalastel telefonikõnedel vastas seepeale alati, et ta organiseerib kellegi oma ema tapma, kui tal nii raske on. Ja siis ema igakord naeris.  
Tookord mõtlesin, et ma võiks vabalt olla nagu tema ema. 

Varem olin mõelnud, et kelle moodi me beebi tuleb, kas Sho või minu või Sho vanemate või minu vanemate. Intervjuud vaadates sain aru, et me laps võib tulla hoopis nagu John Cleese. 

Kui tal on kapuuts peas, on ta nagu mingi kutt. 

Mu lemmik Sho titepilt.
Ma koos ema, vanaema ja vanavanaemaga.
Lõppu kaks lambikat asja, mis arvutist leidsin: üks kassikiusu videost ja teine pruudikimono proovimise piltidest. Sellised ajad olid ka. 




8 kommentaari:

  1. Oh, nii imelised pildid kõik! Milline mustrite paljusus sellel mustvalgel põlvkondade pildil! Ja Sho isa on nii stiilne:) Kõik lapsed, nii endised kui praegused, on muidugi absoluutselt imearmsad. Kapuutsiga Luukas on kohe eriti nunnu. Ja tundub, et Miki on esialgu veel temast suurem tibakese. Aga 800 haiku eest sügav respekt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitääh
      Tõesti-tõesti palju mustreid sel pildil, märkasin alles nüüd :D Hea, et pilt värviline pole.
      Sho isal on äge kott.

      Kustuta
  2. Maarjaaa! Nii lahe!!! Beebi on teil küll eriti hästi tehtud, respekt! ;) Suured embused!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eksoleee!
      Ma muide vaatasin videot sinust ja su ateljeest. Oled ise ka päris heade tegudega hakkama saanud :)

      Kustuta
  3. Kurenokajälg pidi ka õnnemärk olema. Mul endal käis sinine soon üle ninajuure, alles teismelisena kadus ära. Vahel harva ilmus nähtavale - ki väga külm oli või kui väga vihaseks juhtusin saama.
    Ühel mu lapsel on kurenokk kuklas toksinud, aga see ei paista juuste alt välja. Teisel oli alguses silmalaug punane, aga aegamööda sai punetusest sinetav veresoon. Üle terve silmalau. Eks näis, kaua temal see nähtavana püsib. Alguses tegi see mind murelikuks, nüüd pean seda armsaks hoopis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lugesin, jah, et nii kolmandikul lastest see esineb. Mu meelest ka armas tegelikult :) Luukal ka juba vähem punane kui varem.

      Kustuta
  4. John Cleese, yess! Fawlty Towers!!
    Ja see foto, kus kass ja beebi L koos, täiesti omas maailmas. Kass vaatab pildistajat kui sissetungijat.
    Aga Sho titepilt on tõesti kvaliteet omaette. Isa: Vaata, poeg, see on jänes. Kas pole vaimustav? Sho: Ma ei tea. Las ma pigistan teda natuke, vaatame, mis häält ta teeb. Jänes: Kuulge, mehed, kaua võib. Minge vaadake, seal ümber nurga on teisi loomi kah.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, Sho nagu mõtleks: mis enneolematu imeline pehmus!
      Jänesest on pisut kahju.

      Kustuta