Kuulasin täna kaht podcasti, teine oli vestlus Elizabeth Gilbertiga, kes vahel räägib väga inspireerivalt, aga kuulasin pool ja tundsin, et tekib trots. See mahe hääl ja see julgustav elu-on-ime-kõnetoon, kui ta räägib, et me oleme ahvid, kelle sisse jumal peideti, ja see nakatav südamlik naer. Fuih.
Siis istusin FBs ja seal S jagas sellist koomiksit:
Ma mõtlesin: see, täpipealt see! Tunne, noh.
Mis jutt, et järgi oma kirge ja unistust. Mul pole kirge, pole unistusi. Ma olen kilpkonn.
Hiljem kuulasin teist poolt Gilberti vestlusest ja huvitaval kombel hakkas ta rääkima just minusugusest tüübist. Rääkis, et pärast üht esinemist oli ta saanud kirja inimeselt, kes ütles, et ta kuulas ega tundnud end üldse inspireerituna. Vastupidi, tundis end nagu tükike kakat - sest ta on otsinud ja otsinud, aga no pole kirge. On ta katki või mis ta tegema peab?
Pärast seda kirja jutlustab Gilbert mitte oma kire, vaid uudishimu järgimisest.
Samas... vestluse esimene pool tekitas minus ikka kakatüki tunnet, nii et ma ei tea... Aga uudishimu mul on küll, selles mõttes on hästi.
Ma juba mitu päeva tagasi kirjutasin blogisse read: öelge mulle, mis ma peaks oma eluga ette võtma. Kui te oleks mina, mida te siis teeksite?
Kustutasin küsimuse ära, sest see ei sobinud postitusega kokku. Järgmisel päeval kirjutasin uuesti, aga kustutasin jälle ära, sest see ei klappinud teemasse.
Nüüd kirjutasin uuesti, sest viimaks ometi annab mu sõnadele jõudu kilpkonnaga koomiks: mida ma tegema peaks, mh?
Tead, see ilmselt kõlab veel hullemini kui see podcast, aga ma ükspäev avastasin end mõttelt, et miks ma viimasel ajal nii vastikult õnnelik ja rahul olen. Ja siis sain aru , et see tuleb sellest , et ma ei üritagi enam kuskile jõuda. pole vajadust ei hullult reisida ega pidevalt midagi teha . Ja siis hakkasin mõtlema, et miks ma nii tunnen ja sain aru - ma olen kohale jõudnud. Füüsiliselt kohale jõudnud. Ja nüüd ongi ainus tegevus, soov ja vajadus iga päev oma juuri natukene sügavamale kasvatada. Just nagu see kilpkonn. Mõtlesin sulle kohe helistada kui mul see mõte tuli ja nüüd tuli meelde, et ma tahtsin seda jagada :)
VastaKustutajaaa... kui mina kusagil seltskonnas julgen öelda, et ma olen õnnelik, siis saan ka vahel pilkude osaliseks - et mismõttes? Aga justnimelt selliselt ja sellega, mis ma olen ja mul on, olengi õnnelik. Mul puudub igasugune ambitsioon midagi saavutada või "ilma teha". Tahan rahus elada oma väikekodanlikku elu - ei ole mul vaja suuremat maja ega ilusat autot, ei ole mul vaja karjääri ega reise... ma tahan olla kodus, ma tahan olla oma lähedastega - see on see, mis mu õnnelikuks teeb. Ja ma tahan lihtsalt teha oma asja - kududa, lõngu paitada:) ja kui ma midagi üldse igatsen, siis seda, et ühiskond laseks mul lihtsalt olla ja ei seaks minu eest mulle mingisuguseid sihte.
VastaKustutaLaske ma lihtsalt olen oma kalli abikaasa läheduses ja vaatan heldinult oma poega ;) see on minu õnn!
Oi, nii ilusad mõtted :)
VastaKustutaMulle ei ole teie jutt sugugi võõras.
Samas on ikka kuklas küsimus "kuhu edasi?" ja ma ei teagi, miks see on ja mis vastus peaks olema. Midagi, mis on mulle sama mõjuga kui maakodu Hettile või lõngade silitamine Ingale...