Klikkisin ühe blogi postitusele, kus depressioonis kirjutaja jutustas, millist eneseületust on vaja, et väikeseid argiseid tegevusi läbi viia. Lugesin postitust ja mõtlesin, et nii-nii tuttav tunne. Aga siis mõtlesin: tuttav tunne küll, aga mingist igiammusest ajast.
Ja rõõmustasin.
"Igiammu" on kindlasti vale sõna, ma parem ei hakka arvutamagi, kui hiljuti see tegelikult oli. (Nagu Monica me podcasti-vestluses ütles, et ta vanasti arvas, et elu ongi kannatus. "Aga nüüd..." ütles ta ja arvutas sõrmedel "... juba neli kuud on teisiti". Või umbes nii ta ütles. Tegelikult ta ütles midagi täiesti muud, oh jah, aga idee oli selles sõrmedel arvutamises ja neljas kuus.
Nii et praegu pole sugugi depressiivsed ajad. Argieluilu on. Sama hästi võiks kirjutada argielutilulilu.
Mul oli see kuu aega järjest blogimise väljakutse, eks. Septembris otsustasin, et on vaja loobuda magusast, nii et siis ei söönud suhkrut. See oli uus väljakutse. Oktoobris tundus, et võiks siis veel midagi otsustavat vastu võtta. Mõtlesime, et teeks vara magama minemise diili. Iga õhtu kell 10 voodisse. Aga sellega juba ei saanud hakkama. Nüüd olen väljakutsetu.
Alati võiks teha raamatu lugemise...
Iseenesest tahaks teha nädalakese "mul-ei-ole-raha" eksperimendi, millest kusagilt lugesin. See on nii, et ostad nädala algul odavat ja head toidukraami kapid täis ja siis nädala jooksul ei kuluta mitte sentigi raha.
See tundub suht võimatu.
Siis tahaks harjutada end niiviisi ümber, et mitte kunagi väljas kohvi ei osta. Sellega hoiaks kindlasti kõvasti raha kokku.
Ah, igasugu "väljakutseid" võiks vastu võtta, aga kuna selle magama minemise asjaga feilisime, siis on tuhin nagu läinud või nii.
Ma ikka vahel mainin, kus vajalikuks pean, et ma pole igapäevauudistega üldse kursis. Hoidun igasugu klikimeediast, et vererõhk püsiks madal ja patrioot põues. Paberlehtedesse ka ei satu.
Küll aga mingil määral olen mingite asjadega kursis, sest kuulan Pod Save Americat ja Worldi ja FB feedis jooksevad mingid üksikud BBC ja CNNi uudised.
Kui toimus kohtunik Kavanaugh' ja doktor Fordi ülekuulamine senatis, siis vaatasin seda kõik need tunnid.
Ma ei vaata selliseid juristi-sarju, noh selliseid, nagu Ally McBeal ürgvanasti oli. Kus advokaat esitab kohtunikule meisterliku kaitse- või ründekõne.
Aga seed ülekuulamised senatis - see on nii teatraalne! Ja inimesed on küllaltki sõnaosavad. Ja neil on mingi väga omapärane karakter kõigil. Reality-tv uus tase, ei saa jätta vaatamata.
Tookord, kui FBI direktor Comey oli ülekuulamisel, sattusin otse-ülekannet vaatama. Siis ei saanud ka pidama, vaatasin suht lummatult. Huvitav, kuidas sellist masti mees sõnu valib ja mõtteid ütleb või ütlemata jätab.
Kohtunik Kavanaugh on muidugi teisest puust vend.
"Kas olete kunagi elus joonud end mäluauku?" küsitakse.
"Ma olin oma klassi parim. Ma olin meeskonna kapten. Ma sain Yale'i sisse. Sain Yale'i õigusteaduskonda sisse. See on USA parim kool," vastab.
"Aga kas te olete kunagi elus joonud end mäluauku?"
Kui juhtumist hollivuudikas teha, võib dialoogid ja tegelaskujud sõna-sõnalt reaalsest elust võtta, sest seal on kõik olemas. Kuidas Kavanaugh kirjeldab end kõikide ameerika väärtuste musterpoisina - räägib hääle katkedes oma isa eeskujust, loeb oma päevik-kalendrist 1982. aasta suve märkmeid...
Äge, ühesõnaga.
Ainus asi - tahaks, et see poleks päriselt.
Lõppu raporteerin veel, et L. hakkas vahepeal kõndima. Paar päeva enne oma 10. sünnipäeva.
Ja ta on endiselt pöööööööraselt armas.
Näiteks siis, kui ta teeb indiaanlase sõjahüüdu. Liigutab kätt suul - kas enda oma või minu oma. Aga ta teeb seda maailma kõige mahedama häälega. Malbe sõdalane, selline.
Tänane postitus on küll nagu puder ja kapsad, vabandan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar